Suve luuletused
Kokku 128 päikselist luuletust suvest - suve luuletused
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Suvi tuleb
Suvi suur ja kullaline,
veidi kuiv, kuid lilleline,
tuleb mõneks ajaks külla,
tuues meile päiksekulla,
sooja õhu, sooja vee,
imelised valged ööd,
saatjaks armastuse tiivad,
mis meid unustusse viivad
kastemärjal öisel rajal,
sõnajalaõite najal.
- Tarmo Selter -
2023
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Kaunis suvi
Kaunil suvel on kuldne juus,
rõkkavad linnulaulud tal suus,
silmad sinised kui meri,
huuled magusad kui mesi.
Suve sall on õhuline,
kleit tal mitmevärviline,
varbaotsas samblasussid,
jalas lillelised püksid.
Rõõmu täis on suve süda,
ilust pakatamas meel,
hinge soojust tuleb üha,
hellitav on suve keel.
Küll on tore
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab.
Päike suvesooja kallab,
ööd on valged, sumedad,
linde pole näinud veel
lõuna poole minemas.
Lilled iluga edvistavad aasal,
meelitavad liblikaid õiele.
Meelde tuleb mul suveõhtu,
kus palusid mind Sa tantsule.
Terve öö me keerlesime
suvesoojas öös
ja taevatähti lugesime,
me polnudki võõrad ses öös.
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab
Suvi soojendab veel ilma
Suvi soojendab veel ilma
särav päike paistab silma
kütab soojaks südamed
peidab ära silmaveed
Suvi lisab juurde puhkust
oma heldest südamest
kannab päevadesse valgust
helendab ööpimeduses
Suvi kaua olla tahab
meie meeltes, mõtetes
Sügis kuskilt vastu kostab:
"Las ta olla, las kestab veel,
kurbus pikk on alles ees,
jõuab kannatada veel."
Suvi lahkub
Päike puistab oma kiiri
üle õhetava põse,
süda mängib oma viisi
loos, kus peidus tõde.
Hingekeeltest üle tõmbab
armastuse käsi,
puudutades keeli nõnda,
et ei ära väsi.
Päike aitab luua seda,
mida tuul võib viia,
suvi näib see lõputuna,
kuid ei jää ta siia.
Suvi lahkumas on ajas,
kurbus jäämas maha,
varsti Sügisel on vaja,
Sinu õlga täna...
- Tarmo Selter -
2022
Hommik
Päiksekiired pühivad su palgeilt une…
Õrnalt kõrva sosistavad….voodist tule….
Akna taga laulab kaunis laululind…
Oma vaiksel häälel üles ajab sind…
Paitab kõrva linnu sulnis serenaad…
Aknaklaasil särab päikese kaskaad…
Sa mõistad hea… on nõnda ärgata….
Endas leida aega… seda ilu märgata…
Jood kohvi, naudid, et sul poleks rutt….
Las kestab veel…see kaunis muinasjutt
Suur suvi
Ei saa olla väikest suve,
suvi alati on suur.
Ei saa olla külma suve,
suvi alati on kuum.
Ei saa olla pimedat suve,
suvel valged on päevad ja ööd.
Ei saa olla üksildast suve,
suvel on kirkad kõik armuööd.
Ei saa olla väsinud suve,
suvi kutsub puhkama tööst,
Ei saa olla käegalöövat suve,
suvi suur me keskel nüüd.
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Päike, rand ja meri
Ütlema ei pea me headaega,
sest veel on aega,
nautida seda mis meil on,
võtta kõik mis on siin ja praegu.
Mäletada kõike hiljem veel,
et see kannaks meid kaugele.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi.
Lähedased inimesed, kes selga ei pööra,
nendega koos saame nautida,
seda hetke kui kõigil on aega,
suvele anduda.
Lõputult pikk on päev,
ja kui koos sinuga
saab seda mööda saata,
nii võiks alati minna.
Aeg on nautida kõike,
mida tal meile pakkuda.
Päike, rand ja meri,
ei sellest me ära ei väsi,
meeletu suvi
ei saa see niipea läbi.
Ainuke soo .....
Päikesesilm
Tahaksin kordki päikesele silma vaadata,
vaadata kuldse kera sisse,
kuid päike mulle vastu naeratab
ja poeb kavalalt mu südamesse.
Kui päike laskub madalale,
üsna silmapiiri taha,
äkki saab siis,
tema maagilist silma näha.
Silmad vidus,
jälgin päikeseloojangu mängu,
püüan silma tabada.
Loojuv päike on nii ilus,
saangi silma vaadata.