Vaadatumad Suve luuletused
Kokku 128 päikselist luuletust suvest - suve luuletused
Suvepessimisti laul
Kes suvel on ju õnnetu,
see aias korjab lilli.
Hoidudes nii puude varju,
otsib muudkui pilvi.
Leides lõpuks suure puu,
ta mõtleb, mida teha.
Suureks läheb naeratus,
kui päike pilve taga!!!
Suvi oli suur ja kuumavôitu,
päike muudkui sillerdas,
siiski sai ta kuumast võitu,
leides oma varju ka.
Kui aga päike vajus alla,
olnud kuskil peituda.
Päike kiired lasi valla
okste alla palavas.
Varju polnud kuskilt enam
võimalik ju otsida.
Päeval oli olnud kenam
suurel aasal, heinamaal.
Suvi oli suur ja kuumavõitu,
päike muudkui sillerdas,
kuumus sai nà .....
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Tõeline päike
Tõesti päikene on see,
mis toob naeratuse palgele,
soojad sõnad huulile,
kirka sära silmisse.
Tõesti päikene on see,
mis kütab soojaks südamed,
jagab ilu meeltele,
puistab õnne hingele.
Tõesti päikene on see,
mis toidab ja terveks teeb,
lubab paista südame,
annab lohutust muserdunud hingele.
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Suvi kestab edasi
Ära ütle, et suvi läbi sai,
sest mu meel on veel lusti ja rõõmu täis,
hinges ja südames on ruumi veel
ja suve nautimine alles poolel teel.
Ära ütle, et sügis kiire on tulema,
muidu hakkab mus miskit närbuma,
mu igatsev meel hakkab mässama,
mis võrdne oleks tormituultega.
Ei tähenda üks vihmapilv midagi,
sest suvel ongi ju sedasi,
et päikest ja vihma on vaheldi
ja suvi kestab ikka edasi.
Suvi kestab veel
Mis sest, et vihma kallab
suveväravad on veel valla
päike kütab ilma
särab rõõmsalt silma
Valgetesse päevadesse
peidab ennast öö
kuu kumab õrnalt
ta ümber tähevöö
Armastust ja kirge
täis on suveööd
sünnivad kõik imed
kiirelt süda lööb.
Nagu sõnajalaõis
Olen nagu mees kuult
minu soovid täituvad suult
kõik see juhtus Jaanipäeval
kui kohtasin sind lõbusõidul laeval;
su pilk jõel püüdis mind ja ei saa eirata
pole pühadel ilu ühegi sõnajalaõieta
tema kutsung on mulle see lüke
mis veel kuumem kui jaanilõke;
sa oled nagu sõnajalaõis
saatus meid kokku püüda võis
olen valgus taevast sind hoidmas
sinuga samat energiat tundmas;
ja ta ütles (refr):
"kui ma kuulen siinu häält
oled mees, kes püüdnud minu poolt
kui vaatan su silma ja kuulan
siis mees kuult on see, kellele sulan
tee mu pühad võim .....
Suvi tuleb
Suvi suur ja kullaline,
veidi kuiv, kuid lilleline,
tuleb mõneks ajaks külla,
tuues meile päiksekulla,
sooja õhu, sooja vee,
imelised valged ööd,
saatjaks armastuse tiivad,
mis meid unustusse viivad
kastemärjal öisel rajal,
sõnajalaõite najal.
- Tarmo Selter -
2023
Suur suvi
Ei saa olla väikest suve,
suvi alati on suur.
Ei saa olla külma suve,
suvi alati on kuum.
Ei saa olla pimedat suve,
suvel valged on päevad ja ööd.
Ei saa olla üksildast suve,
suvel on kirkad kõik armuööd.
Ei saa olla väsinud suve,
suvi kutsub puhkama tööst,
Ei saa olla käegalöövat suve,
suvi suur me keskel nüüd.
Päikesesilm
Tahaksin kordki päikesele silma vaadata,
vaadata kuldse kera sisse,
kuid päike mulle vastu naeratab
ja poeb kavalalt mu südamesse.
Kui päike laskub madalale,
üsna silmapiiri taha,
äkki saab siis,
tema maagilist silma näha.
Silmad vidus,
jälgin päikeseloojangu mängu,
püüan silma tabada.
Loojuv päike on nii ilus,
saangi silma vaadata.
Tule, tule suveke!
Tule, tule suveke,
tule lõoke!
Mulle meeldib kesake,
kesal lõo pesake.
Tule, tule suveke,
valmi marjake!
Mulle meeldib maasikas,
ta suu punane.
Tule, tule suveke,
õitse lilleke!
Mulle meeldib ülane
ta valgusküllane.
Tule, tule suveke,
puhke pungake!
Mulle meeldib leheke,
ta õrn ja haprake.
Tule, tule suveke,
hõiska keeleke!
Mulle meeldib emakeel
ja tema kõlake.
Tule, tule suveke,
varsti sügis teel!
Nukker on ta meeleke,
pisarad ta teel.
Suvi lahkub
Päike puistab oma kiiri
üle õhetava põse,
süda mängib oma viisi
loos, kus peidus tõde.
Hingekeeltest üle tõmbab
armastuse käsi,
puudutades keeli nõnda,
et ei ära väsi.
Päike aitab luua seda,
mida tuul võib viia,
suvi näib see lõputuna,
kuid ei jää ta siia.
Suvi lahkumas on ajas,
kurbus jäämas maha,
varsti Sügisel on vaja,
Sinu õlga täna...
- Tarmo Selter -
2022
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Võtan kaunilt suvelt muretuid päevi
Võtan kaunilt suvelt muretuid päevi,
suvel anda on neid kuhjaga.
Naudin suve ilu ja rändan ringi,
oma kaunil kodumaal.
Võtan kaasa rõõmsa meele,
sätin laulu huulile.
Pingutan veel seljakotti,
teen tuuri peale Eestimaal.
Seitse ööd ja seitse päeva,
otsin hingel lohutust.
Pesen end ma allikaveega,
metsaandidest saan kosutust.
Pehme sammal unetekiks,
öösirtsu vaikne viis.
Ei ole vaja rikkust, vara,
et tunda õndsust sedasi.
Suvi on nüüd meie päralt,
meie suve päraltki.
Suve embusesse tõtta,
tõtta täna sinagi!
Suvi soojendab veel ilma
Suvi soojendab veel ilma
särav päike paistab silma
kütab soojaks südamed
peidab ära silmaveed
Suvi lisab juurde puhkust
oma heldest südamest
kannab päevadesse valgust
helendab ööpimeduses
Suvi kaua olla tahab
meie meeltes, mõtetes
Sügis kuskilt vastu kostab:
"Las ta olla, las kestab veel,
kurbus pikk on alles ees,
jõuab kannatada veel."