Suve luuletused
Kokku 128 päikselist luuletust suvest - suve luuletused
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
Kärsitus
Suvi jõuab kevadele järele,
kevad juba paigal on.
Kevad oma ilu on laotanud kõikjale,
kuum suvi nüüd liikvel on.
Ahnel pilgul vaatan kaugusse,
igatsen ööbikud.
Toomingas varsti lööb õitsele,
siis palju on laulikuid.
Siis südagi laulab ja joodeldab sees,
hing rahu ja rõõmu saab täis.
Kuum päike mind küpsetab ja kõrvetab,
olen üleni ma suve täis.
Suvelõpu päevad
Küll need suvelõpu päevad on kaunid
ja hoiavad rõõmu üleval.
Suvelõpu päevad on teistmoodi soojad,
nad kuidagi hinge lähevad.
Lindudelgi pole ruttu
traatidele koguda,
pääsupere räästa all veel
lõbusat viisi vidistab.
Päikegi naeratab veel laialt,
tõuseb sinitaeva kõrgele.
Suvelõpu soojad päevad
säravad veel kaugele.
Küll on tore
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab.
Päike suvesooja kallab,
ööd on valged, sumedad,
linde pole näinud veel
lõuna poole minemas.
Lilled iluga edvistavad aasal,
meelitavad liblikaid õiele.
Meelde tuleb mul suveõhtu,
kus palusid mind Sa tantsule.
Terve öö me keerlesime
suvesoojas öös
ja taevatähti lugesime,
me polnudki võõrad ses öös.
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab
Suvest võtta on veel palju
Suvest võtta on veel palju,
metsad täis on maasikmarju,
mustikaid ja murakaid,
vaarikaid ja sinikaid.
Linnulaululgi lõppu ei ole,
kõik on nii paganama tore,
helehäälselt vilistab tuuleke soe,
peitu ma enam külma eest ei poe.
Kukeseened samblasüles
pesakonniti on koos,
jõhvikad ja pohlamarjad,
nemad valmivad veel soos.
Päike taevavõlvil ketrab
aina edasi,
vihm ei suvelt rõõme võta,
see on ikka sedasi,
elukene veereb edasi.
Valin suve
Suvel kõik on palju kenam,
kui saab looduse rüppesse.
Valin suve kõige enam,
siis päike soe on südamel.
Suvel kõik on palju kenam,
taevalael on päike särav.
Valin suve kõige enam,
siis rand ja meri minu päralt.
Suvel kõik on palju kenam,
päevad pikad, rõõme täis.
Valin suve kõige enam,
et rahul süda olla võiks.
Puhkus Eestis
Paremat paika ei ma tea,
kui mu kallis Eestimaa.
Siin ma tahan puhkust veeta,
siin ma soovin puhata.
Iidsed tammed, kuused, männid-
kõik nad minu südames.
Kodurajad, paigad kallid,
kindlalt hinges püsivad.
Iial ei või ette teada,
mis juhtub minu südames-
siis, kui Eesti võetaks väega,
võõra väega, südant lõhki rebides.
Siiski loodan Looja peale,
usun kõue vaikimist.
Eestimaale teen tiiru peale,
naudin kodumaal puhkamist.
Taas särab päike taevalael
Taas särab päike taevalael,
taevas sinine kui meri.
Rõõmsalt siutsub linnupaar,
pesas poegi kolm või neli.
Metsa all on maasikmarjad,
magusasti lõhnavad.
Suvi kuum käib kuumalt ringi,
küpsetab ja küpsetab.
Iga päev toob rõõmu juurde,
kui vaid oskad märgata.
Sukelduda ellu suurde,
midagi ilusat ja head sealt endale noppida.
Soe suvehommik
Suvi on täies hiilguses,
pärnad kummardavad maani,
hommik piilub õhukese udu seest,
tasa sulisevad kraaviveed.
Pilved kui valged vatitupsud taevas,
õhk päikeses virvendab,
avanevad kullerkuppude nupud,
kaunid liblikad lilleõisi valivad.
Soe suvehommik peale hakkab
ikka linnulauluga,
kurb meeleolu lakkab,
suurest suvest rõõmu peab olema.
Iga päev on eriline ja kordumatu
Õhk on vihmane ja soe,
ilus linnulaul põue poeb,
igal puulehel vihmapiisk helgib,
kaunilt valendavad valged nelgid.
Vihmauss mullas vingerdab,
mullamutt mulda kobestsb,
taevakaarel vikerkaar virvendab,
õrnas õhus liblikas laperdab.
Pardiperee koduõuel paterdab,
korstnasuul kurepere laksutab,
katuseräästas pääsukene vidistab
vidiit, vidiit, näen sind siit!
Suve kaunis päev on see,
mis rõõmuga täidab südame.
Iga päev on eriline ja kordumatu,
võtan ikka rõõmuga vastu.
Valss
Tantsin rannaliival valssi,
kergelt liiv lendleb jalge all.
Päike kuumal pilgul mind jälgib,
lõoke lõõrib sinitaeva all.
Kajakas peab kaladele jahti,
tuules purjed õõtsuvad.
Kergel valsisammul lendan,
liuglen üle lainete.
Ei mind keegi enam peataks
ei jõuakski mul järele.
Hea on olla vahest peata,
valsitaktis keerelda,
lasta mõtetel end juhtida,
lihtsalt suve nautida.
Iga päev nüüd päikses särab
Iga päev nüüd päikses särab,
kaunis suvi seda lubab,
rõõmu, lusti kuhjaga,
puhkust kõige täiega.
Suvel armastust on palju,
jagub iga südame,
nagu lilleõiel mettki,
sumiseb mesimummike.
Suvi tuleb, nüüd ja kohe,
valmis pane tuulelohe,
lennuta sinitaevasse,
rahu soovi südamest!
Tule, tule suvekene
Tule, tule suvekene
sõua üle maa ja vee,
jõua ruttu päevakesse,
muuda rõõmsaks meel.
Tule, tule suvekene,
poe mu südame,
lükka ära hallid pilved,
päike pai teeb.
Tule, tule suvekene,
las hääbub tusameel,
mängi pilli hingekeeltel,
üks luuletus las tulla veel.
Tule, tule suvekene,
aknast sisse poe,
tule täna kindlasti...
Milline kohtingurõõm vast see!
Suveromantika
Suveromantika on lõpmata palavais päevis,
suveromantika on valgetes lühikstes öödes.
Suveromantika on see, mida südames kannan,
suveromantika on rõõm, mida teisega jagan.
Suveromantika on vihmas, mis mõnikord kallab,
suveromantika on hommik, kaste ja hallad.
Suveromantika on pilvitu, sinine taevas,
suveromantika on lilled, mis õitsevad aasal.
Suveromantikat olen alati tunda ma tahtnud,
suveromantikat, mis külma talve ei mahtund.
Suveromantika on mu hinges ja heliseb nüüd,
suveromantikat on täis kõik päevad ja ööd.