Suve luuletused
Kokku 128 päikselist luuletust suvest - suve luuletused
Inimene
Sina,INIMENE vahel vaatad mööda
su mõistus tihti kinni mätsib tõed
sageli sa teistest teinud sööda
su elu tundub läbi prisma üpris õel
Sina ,INIMENE midagi ei karda
su illusioon võib purustada mäed
endale sa päevast päeva kordad
et oma nõrkuseski tugevust sa näed
Sina,INIMENE oled loonud enda
su valu haprusest on saanud jõud
mitteoluline sinust läbi lendab
ja vahel sinu sisse ära kaob
Sina,INIMENE võid olla päris kuri
kui sapist saastatud on sinu meel
ent löögi alla jääb siiski su enda turi
sest headus ei lase võtta võimu kurjusel
Sina,INIMEN .....
Ja lõpuks ta tuleb-Vihm
Täna suves on pilli palju,
vihmapilved laulavad,
loodus küsib juua palju,
päästa tuleb pisimgi taim.
Vihmast suve nägu ei muutu,
tuju pahuraks ei tee,
looduses nõnda ette nähtud,
valla päästa vihmaveed.
Värsket loodust hea on kaeda,
olla selle keskelgi,
rõõmustada. rõõmu tunda,
et taevas vihma jagub veel.
Küll see päike jälle särab,
kuumalt taevas naeratab,
terve suvi avatud on õnnevärav-
Astu aga sisse ja osa sest saa!
Luuleread rannaliival
Ups, kus on paber ja sulepea,
luuletus läeb kaduma hea?!
Ruttu rannaliivale kirjutan read,
päike särab otse tähtede peal.
Ilusad luuleread jäävad rannaliivale,
päike vajub vaikselt õhtusse,
merealined neelavad luuleread endasse,
rõõm ja kurbus leiavad tee südame.
Kauni suve ootus
Tule kaunis suvekene,
tule meie õuele,
tule suurde ilma laia,
kanna rahu hingele.
Tule kaunis suvekene,
punu pähe pärjakene,
rohus võilillekene,
kollane kui päiksekene.
Tule kaunis suvekene,
küta soojaks ilmakene,
las rõkkab laululinnukene,
las magada rahus lapsukene.
Tule kaunis suvekene,
paista sima ilmale,
kaasa võta valge tuvi,
rahutooja linnuke.
Tule, tule suvekene,
rahulik siis hing ja meel,
et sa ikka kestsd veel,
sind ülistamast ei väsi meel.
XXIX
Talvine rüü
nii aukus ja tume,
viimaks ometi, nüüd
asendunud suvega - kui sume.
Pead tõstmas suvepeod,
vihmaga kodadesse poevad teod.
Kõlamas kilked ja naer
lõpuks kasutuses
päevi näinud aer.
Tunded on leekimas,
käes, viimaks ometi, suvi!
mütsid pleekimas,
kuid õnneks läin'd on lumi.
Koos suvega
Kõndisin suvega aasal ringi,
noppisin põllult rukkililli,
punaseid moone, karikakraidki,
suve kleidist kinni hoidsin sedasi.
Kõndisin suvega metsas ringi,
noppisin magusaid maasikaid,
suhu toppisin mustikaid,
korvi pillasin sinikaid.
Kõndisin suvega rannas ringi,
lebadsin kuuma liiva peal,
korjasin merekarpe kauneid,
merelainete müha ei ma unusta eal.
Kõndisin suvega käest kinni,
südamel oli nii soe ja nii hea.
Nii kahju mul sellest, et suvi saab otsa
ja ta käekesest lahti laskma ma pean.
Õpsi lemmik
Jäin laua all onamisega vahele
õps pilgutas silma ja ütles:
"Võta aega peale tunde meile kahele"
ja pole aimu enne, mis ta mõtles;
päev läkski ruttu mööda
ning sisse mu kaunitar siis astus
neelasin alla ta sööda
kui jalad harki maha istus;
pole ei pesu jalas
ega rinnahoidjat ees
"oled olnud ulakas poiss", ta sõnas
sest uudishimust ma noor mees;
bioloogia on mu lemmiktund
õps end mu lauale pikali ajas
näen nagu und
kuidas mind ta nii vajas;
üles ja alla
maha ja taha
laseme oma tunded valla
noorema mehega see pole paha;
1 juuni pol .....
Muidu ma ei virise...
Muidu ma ei virise
ja olen lihtsalt lahe,
kuid see ilm teeb higiseks,
on tunne lihtsalt vale.
Eesti suvi vahel peab
ju palav olema,
ses' palavuses välja veab
vaid ikka tugevam,
kes oma ettevaatlikkuses
end ei kõrveta,
olles suvesaadikuteks
vetes ranna peal.
Troopika on kätte jõudnud,
Eestis päike kuum,
juunikuu on meile andnud
hetki, armastastust,
ilu rannaliivale
ning lusti, naeratust,
ise olen viimane,
kes toale näitab ust,
sest minule ju olla meeldib
ikka jahedas,
mil' kraad on kahekümnelegi
altpoolt lähedal...
T. S.
Ilus suvehommik
Aknad valla,
lõbus linnukene laulab,
soe tuuleke mängleb aknakardinais.
Päikene kiirgab,
loodus kõik ärkab,
tunne soe on südamel.
Ilus päevake kutsub välja,
vihmanukker aeg ootel on veel,
sügispime aeg samme sätib teel.
Hingest kaotsi ei saa lasta
rõõmsat meelt,
igas päevas midagi head ootamas on ees.