Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Tädi Sofia sai õndsaks
Perenaine tahab tagasi neitsilikkust
et muuta ära seda tüütust
milleks saanud tema elu
saatus kohtleb teda nagu lelu;
kas tõesti on ta neatud?
hukatusse olemasolu seatud
sellele saaks vastata Taevaisa
soov teda näha on visa;
kirikukellad helisevad pühadel
seal moraalitase kõrge õndsatel
Sofia mõtles, et hakkaks nunnaks
ja oma kohustused põrgu saadaks;
olla ema ja lesk, adjöö
see on kõige nõmedam töö
nüüd pojad omaette jätab
Jumalakotta rahus tõttab;
seal peldikupotil istus
lunastaja Jeesus Kristus
ootas ära junni
mil näppis oma munni;
lõhn .....
Linnutee servas
endiselt häbi on öelda
mitte ainult endale
oleme planeedilt
Linnutee servas
parem on kui te
meiega ei kohtuks
vähem kohkuks
nähes mis saanud
on paradiisiaiast
kelleks inimene
parem on kui te
meiega ei kohtuks veel
enne põlema
peaksime puhastustules
meis palju et sureks
enne kui kohtuksime
Kevad
Linnud laulavad,
päike paistab,
sinilill mullast on sirgunud,
märtsikell ammu suureks on virgunud.
Ma istun terrassil,
imetlen kassi,
musta kassi kes peesitab,
putukaid enda juurde meelitab.
Vankris magab beebi,
kuulab kraavivee vulinat,
mis saaks parem olla veelgi,
kui äkitselt kuulda suminat,
kevade vaikset
kuminat.
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
ära loe seda palun
mida ma tegelikult teen
kui usaldan jahtuma
hakanud sõnad paberil laual
nüüd Sinu silmade alla
ehitan nende abil õõtsuva
silla üle igavesti päikesest
puutumata jääva kuristiku
uuesti minu ja sinu vahele
kui palju kordi seda teinud
juba olen pidanud kuulama
rinnust tulevat valusat ohet
TÜTRELE VI (LAPSEPÕLVE SAMMUD)
Kuhu kadus pisitita
alles olid siin...
Särasilmne väike plika -
sokkides on liiv.
Ise vaatad raamatuid
ja välja mõtled lood.
Vesivärvi maalinguid
mul järjepanu tood.
Lapsepõlve sammud viinud
juba lasteaeda.
Tihti olen järel käinud -
sa hüppad rõõmust kaela.
Ootamatult saanud suureks
oled armas laps.
Tänu sulle jäänud nooreks
on su kallis paps.