Talve luuletused

Kokku 107 külma talveluuletust - luuletused talvest
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Poisikese rõõm talve pärast
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv,
kui mõni rahvas mõtleva,
kee külmä hõngu pelgävä.
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv.
Kui ilm, kui kik see ilm
ka tänitäp: Või külm!
sis meie, poisi, kargame
nink hammeväel me mängime.
Kui ilm, kui kik see ilm
Ka tänitäp: Või külm!
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää:
sis meie, mehe, liugleme
nink jalaravvan jooseme.
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää.
Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk,
me hulgan ree pääl istume
nin .....
Kevadeootus
Väljas sirgumas on kuused,
mida kõigutamas tuuled,
mõni okas maha langeb,
mõni teele, mõni hange.
Väljas loomas öiseid lilli
külmakraadid külmaiilil,
jäisus katmas üle maa,
päike kõik need sulatab.
Väljas vulisemas veed,
päiksekiirtest suland need,
hangedest on saamas lombid,
kevad saabumas nüüd ongi.
- Tarmo Selter -
2022
Mõtisklusi talvest
Ei ole iial tundnud tuult,
mis nii mahedalt paitab
Jaanuari kuul!
Teedel jääklaas sillerdab
aeglasemalt nüüd sammegi sean
Rebin kaelast kootud salli
peidan käpikud taskusse
pähe jätan sooja paela,
mille kallim kinkis minule
Alles olid puud kõik härmas
paukus vali pakane
Päike taevast vaatas alla
Suure valge kuu sarnane
Nii sarnased on ilma tujud
inimestega-
Iial ei või ette teada,
mil hakkab mässama
Karu ärkas talveunest
Karu ärkas talveunest
suure hädakisaga
Lumetekk oli sulanud ära
rahu kadunud korraga
Möirates ta ringi tatsas
möirgas nii,et kaikus laas
Silmeesine tal pime
nälg nüüd vaenlaseks tal saand
Aeglane ta käik ei ole
kuigi tatsab sulalumes
Nälga süüdlaseks ta peab
see ainus mõte,
mis vasardas peas
Tuustis igat rohututti
näris kuiva käbijuppi
Iga kännujuurikas
karu käppa tunda sai
Puult üks lumelobjakas
karul pähe potstas
Jooksu pani vana karu
tal ju väikse varsa aru
Talvine metsatee
Kiira, käära käisin eile
mööda talvist metsateed
Lumi maha sadas jälle
nüüd käia tuleb otseteed
Nõnda paks on kohev lumi
rinnustsaati hangedes
Lumes sumbata on nali
rõõmu tunnen südamest
Eemal hirveema passib,
käbikuningas kuuseokstel rassib
Ehmunud põldhiireke
ketrab peeneid jälgi lumele
Turvaline on mul olla
suure lumehange sees
Mind te uskuge - või mitte
Siin rõõm ja rahu südames!