Vaadatumad Talve luuletused
Kokku 194 külma talveluuletust - luuletused talvest
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Veebruar
Veel on neil koidikutel kulmud hallid,
päev uinub enne pärisärkamist;
on õhtuil õlgadel jääst kootud sallid,
kust helbekaupa hargneb härmatist.
Ööd halavad täis külma kõrkust,
vaid hullu uskumatust hingab tuul,
ja enneolematut võõrast nõrkust
ma tajun eneseski sellel kuul…
Siis kuulen, kuidas tasakesi hõikab
mind kauge kevad läbi laisa jää
ja meenutuseks meeltepõhja põikab
arg lohutus, et jäädavalt ei jää
ka külmad mitte…
Talvine õhtu
Päikese suur helepunane hõõguv kera
Vajus naaberküla taha maha
Läbi pilvede ujus välja kuuketas
Tähed üksteise järel joonistasid taeva täis.
Milline haruldane imekaunis suur vaip
Sai nähtavaks talvises taevas
Üks väike täheke hakkas libisema alla
Lai roosakas taevaäär hakkas helenduma ja kahvatus.
Talvine tihane
Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane;
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse – tihase viis on see -,
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti sain seda mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jään neid vaatama;
mõlten ma: tuli ta
lahtistel tiibadel lennuga –
teine ka!
Piparkoogisüda
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.
Kõik jääb seljataha -
kes see mullust muudaks!
Kui vaid kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvuhus!
Pipargoogiraas ta
pisikeses pihus
pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
Lumine talvepäev
Talvine taevas tinahall,
kiirelt kerkib valge vall.
Lumme mattub väike maja,
kaigub laste naerukaja.
Helves helbe järel langeb,
ümberringi kõrged hanged.
Lapsed lumes hullavad,
kiljuvad ja möllavad.
Kui siis käes on pime õhtu,
soe toit kaob kiirelt kõhtu.
Lastel öösel sügav uni,
väljas ikka sajab lumi.
Talvine õhtu
Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Härmatis
Neil puiestee sünkjail puudel
ja mornidel paekiviseintel
võib mõni kord aastas
imetleda ehtsat armastusehärma
ootamatult sooja niiskuse
ja igapäiselt külma õhu
ühist habrast sadet
neil meresoojadel maadel
ja talvekülmadel aastatel
ei nähta armastuse kumbagi jõudu
ega märgata nende kokkulangemise hetke
ent üksnes siin
ja ei sugugi ainult praegu
võib kiretu kõrvalseisjagi
ise astuda ligi ja puudutada käega
seda maailma varjatuimat aset
võib vaadata omi silmi
kuis ta säratab siis
kõik juuresolevad pinnad
kogu avatud ruumi
ning kuis ta ko .....
Lumeingel
Väikseid valgeid lumehelbeid
vaikselt alla vajub.
Vaatab otsa, silmad selged,
laps ses lumesajus
mulle, kellel vist ei meenu,
kuis on olla väike.
Et kui ammu taevaveerelt
kadunud on päike,
tuppa kuidagi ei kipu-
muinasjutt on hingel,
vaja teha värskes lumes
veel üks lumeingel.
Detsember
Jõulukuu käes, aga jõulud veel kaugel.
Taevas vaatab maad.
Lapsed vaatavad taevasse:
kas hakkab juba ükskord sadama?
Lund, ikka lund, mida siis veel!
Õu on täis päkapikkude pisikesi päkajälgi.
Keegi peale Muri ei näe neid,
sest lund, lund ju ei ole.
Muri ka ei näe,tema tunneb.
Oravad on hallid ja õnnetud,
jänesed on valged ja vihased –
kuhu see lumi siis jääb?
Kirikukellad juba köhatavad kõrisid kõlavaks,
tornid torkavad oma tipud pilvedesse:
kas lund on?
Kui ei olegi
jõulud tulevad ikka.