Uued Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
Mööda tühjade tänavate radu
Sa kõnnid veel lootes
ehk lõpeb see lõputu sadu.
Vihm viis mu endaga kaasa
nüüd oled sa ootel päikesepaistet taas aasal.
Sa tead,et päikese säras ma tulen
ainult oota veel veidi
viivuks ainult sa silmad sule
õige pea taas sinu juurde ma tulen.
Tulen,tulen,pea lõpeb sadu.
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
Mehe kõige soojem koht
Päeval sulab, aga õhtul külm
see ongi ikka ju talvine ilm
eelmisest nädalast temperatuur põrkub
aasta pikk, kõike veel juhtub;
ja ma ootasin üks päev bussi
rahulik tööpäev läks vussi
-16, sõrmed - varbad külmad
külmapoisid on julmad;
hüppasin, et sooja saada
nüüd on all keemist tunda
sest põie üles äratasin
kusemiseks kindad käest ära võtsin;
siis nurga tagant tuli masin
nii tilli püksi toppisin
õuest sisse plagasin
ja tahaistmele istusin;
ja, ai raisk, mu sõrmed
nii valusad, sõlme ajab juhtmed
nagu otsast need kukuksid
annab märku, et .....
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
tsüklist „Armastus ja jõgi“
kuppudes jõena
Su arm mu soontes
nii ööl kui päeval voolab
mu suud ja hetki
tulvaveena vahel joodab
ka mina olen päevi olnud
raagus nagu pung oksal mis
ootab lehtimiseks uudseks
päikese puudutust
end kerib ööl mõnel
ent kokku nuukseiks
peoga sasib
alles jäänuid juukseid
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
Suvi meenus
võta mult ära
see igatsus päikese
järele õhtu
saabumine mägedes
öö eest orgu laskuvate
lammaste määgimine
jalge alt õhku tõusev
paks tolm raske higi lõhn
*
August
rootsiitsitaja
kärarikas ragin nüüd
on kadunud jäänd
vaid pilliroo sahisev
kahin pikk koltumine
*
mis siis et pime
öös alles on ussikeele
õite taevasina
kustunud pole ka
karikakarde õite valgus