Talve luuletused
Lumi, külmad käed ja kaminasoojus - kõik luuletused, mis jõulu kategooria alla ei sobi
Kokku 107 külma talveluuletust - luuletused talvest
Ilmavõlud...
Visates nii taevast tähti,
millest lumehelbeid tehti,
soojaga ka vihmapiisku,
millest aknale sai niiskus,
luues aknaid läbi piisa,
millest pilku läbi viia,
ühest aknast nii sai mitu,
nõnda akna taga istun,
naudin lumepiisa mängu
kui mu aken taas kord märgub...
Visates nii taevast tähti,
millest lumehelbeid tehti,
tuues alla linnutee
pehmeist lumehelvestest,
luues õrna talvetunde,
tuues välja oma ande
tekitada miskist selle,
mis toob kõigis välja õnne...
T. S.
Lume ootuses.
Käes on detsember,
kuid puuduvad lume helbed.
Vahel mõned siiski tulevad,
järgmisel hetkel needki sulavad.
Võiks ju maha sadada valge vaip,
kaduda muru ja asfaldi laik.
Kaunis valge maa,
paremat tahta ei saa.
Romantilisel metsateel,
tahaks jalutuskäiku nautida veel.
Mitte mudasel teel tallata,
kui vihma asemel, lund võiks kallata.
Lootus jääb ,et tuleb ka lume vaip,
seni on üsna vesine see talve maik.
Ehk siiski valged jõulud tulevad,
lootused on need mis viimsena surevad.
Aasta algab....
Aasta algab talvega,
pakase ja lume hangega.
Välja minnes soojalt riide,
ei siis pärast nohus piinle.
Kätte kinnas,pähe müts,
särke selga rohkem kui üks.
Ümber kaela sallgi sea,
ei siis tervist alt sa vea.
Ära pikalt väljas ole,
varsti tuppa tagasi sa tule.
Tuppa tulles võtta sooja jooki,
vanaema küpsetatud kooki.
Nii saad kevadele tervelt vastu,
ei see haigus su kaela lasku.
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
Koolivaheaeg
Kooli vaheajal on selline mure et haigeks jääb iga laps!
Näiteks köha või nohu aga neid haiguseid teab iga paps!
Ema ei tee millestki välja ma saadaks ta kohe teise
inimesega kohtama välja!
Selles ongi asi miks lapsed haigeks jäävad,
emasid ei huvita mida lapsed väljas teevad!
Talvine õhtu
Päikese suur helepunane hõõguv kera
Vajus naaberküla taha maha
Läbi pilvede ujus välja kuuketas
Tähed üksteise järel joonistasid taeva täis.
Milline haruldane imekaunis suur vaip
Sai nähtavaks talvises taevas
Üks väike täheke hakkas libisema alla
Lai roosakas taevaäär hakkas helenduma ja kahvatus.
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
lumi
Ukse ees on lumekuhi,
lumi öösel sadas.
Sadas kuni hommikuni.
Arvate, et mul vedas?
Nüüd olen vangis siin,
külm on mul väga.
Varsti on mul angiin,
aitaks siis, vaid soe piim.
Õnneks on olemas labidas, sahk,
lumi on pühitud kui lapika vaht.
Välja sain külmast ja pimedast toast,
kõhu sain täis soojast, talvisest roast.
Panen selga sooja jope,
lähen rõõmsalt õue.
Mängu trall ei peatu, lõppe,
see on talvetralli nõue.
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
Piparkoogisüda
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.
Kõik jääb seljataha -
kes see mullust muudaks!
Kui vaid kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvuhus!
Pipargoogiraas ta
pisikeses pihus
pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
Talihommik
Ma olin ammu unustanud juba,
et rahu annab taevaserva hõõg,
et talihommik vilistada lubab
ja metsahärmas hingab sügav rõõm.
Tuul uueks tormiks puhkab laante taga
ning valgeid laineid vaikselt kannab nurm.
Silmnäolt käib metsasihis umbne rada,
all jalge vajub lume pehme murd.
On puhkepäeva rahu kõikjal ringi,
ees raiesmiku seisatama jään.
Kriiks kostab metsamaja ukselingilt,
üks eksind puhang riivab männi pääd.
Siis mõne hetke vaatepiiril talub
silm päiksetõusus õhetavat lund.
Ning pikad varjud jooksvad üle palu -
maailm täis põhjamaiselt .....
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Talvine tihane
Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane;
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse – tihase viis on see -,
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti sain seda mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jään neid vaatama;
mõlten ma: tuli ta
lahtistel tiibadel lennuga –
teine ka!