Hinnatumad Talve luuletused
Kokku 194 külma talveluuletust - luuletused talvest
Lumehanges kinni
Täna jäin lumehange kinni,
hakkasin vaikselt mõtlema.
Mul vähekene oli piinlik,
seal lumehanges istuda.
Möödujad mind vaatasid
haletseva pilguga,
mõned aga tahtsid mind
hangest välja tirida.
Minul aga hanges oli
hea istuda,
mõned minutid elu üle
järele mõtelda.
Jalutuskäik metsas
Sa vaata kuidas päike
puude vahel sillerdab,
lumi särab vastu,
taamal kuused hõbedaselt helgivad.
Metsarajad jälgi on tipitud täis,
nii palju metsloomi
ei ole tundnud, näind,
ega nagu jahimees, neid jälgipidi käind.
Osad jäljed tunnen ära,
hallivatimees, kes metsas elab
ja kolmikhüppeid teeb oma rajal,
need tuttavad mul ammugi.
Võsavillemi jälgi ma ei tea,
kas nüüd hirmust peitu pugema pean?
Oravapoiss lumme pillub paar käbi,
minu hirm sai kiiresti läbi.
Mõtted puhtad ja meel on hea.
Kärarikkast linnast vahel lahkuma peab.
Minema sinna, kus vaikus k .....
Veebruar
Veel on neil koidikutel kulmud hallid,
päev uinub enne pärisärkamist;
on õhtuil õlgadel jääst kootud sallid,
kust helbekaupa hargneb härmatist.
Ööd halavad täis külma kõrkust,
vaid hullu uskumatust hingab tuul,
ja enneolematut võõrast nõrkust
ma tajun eneseski sellel kuul…
Siis kuulen, kuidas tasakesi hõikab
mind kauge kevad läbi laisa jää
ja meenutuseks meeltepõhja põikab
arg lohutus, et jäädavalt ei jää
ka külmad mitte…
Lumehaldjas
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta.
Valged lumelapsed süles,
nii õrnad ja nii imelised nad.
Lumi säras igas paigas,
lumehaldjas lund juurde lennutas.
Üks lumelaps aina tänas,
teine lumerohket talve ennustas.
Valge oli kogu maa ja taevas,
valge oli kogu mu unemaailm.
Mulle kingiti valge õnnelaegas,
mul valgusest lõi särama silm.
Nii tõene kõik see uni oli,
kuskil lumehaldjas päriselt on olemas.
Tuleb aeg, kui särama Iööb jõulutuli
ja valge rahu katab maad.
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta,
nii kurb, et sellest unest,
ae .....
Detsember
Jõulukuu käes, aga jõulud veel kaugel.
Taevas vaatab maad.
Lapsed vaatavad taevasse:
kas hakkab juba ükskord sadama?
Lund, ikka lund, mida siis veel!
Õu on täis päkapikkude pisikesi päkajälgi.
Keegi peale Muri ei näe neid,
sest lund, lund ju ei ole.
Muri ka ei näe,tema tunneb.
Oravad on hallid ja õnnetud,
jänesed on valged ja vihased –
kuhu see lumi siis jääb?
Kirikukellad juba köhatavad kõrisid kõlavaks,
tornid torkavad oma tipud pilvedesse:
kas lund on?
Kui ei olegi
jõulud tulevad ikka.
See talve 1. külmapüha
On sellinne pakane
et kõnge külma kätte
kusi väljudes on jäine
ja lapsed jäävad koju omaette;
kui olete Ida - Eestis
on õueskäimine perses
mil Saaremal -3'ga päike paistis
Jõgeval oli miinus kahekümneseitsmes;
Celsiuse skaalal
mis parem, kui mingi Farenheit
valge kõrb on ilmataadi õlal
kõnniteel libiseb vanaeit;
ja sittudes külmub urruauk
seda lisaprobleemi mõikad?
koormat kergendates kostab pauk
sest alt väljusid soolikad
ning auto ei kävitu
isegi see teab, kui loll on inimene
ei paku kümaga tööleminekuks sõitu
pole see külmapüha esimene
.....
Esimene medal
Eesti lipp püstitatakse
kaugele idamaale lumme
see kaunis päev mälestakse
täna, homme ja ülehomme!;
olla sangar sugu ei küsi
igaüks tuleb medalijahile
konkurents kaua ei püsi
ainult parimad saavad sihile;
neiu, alles 19
hinges suur lootus
trikke oskab üht - teist
maandudes õnnetus juhtus;
Kelly, küll oma ala noorim
nüüd vaesem ühe suusaga
aga oled kaunis ja parim
ja rikkam ühe medaliga
Tali tuleb
Valge lumeteki sisse
peitumas maailm,
jääkristallist helvestesse
peitub talve hing,
kuusepuu saab härmas kuue,
lehtpuu jäised lehed,
linnulaulu vahel kuulen
rohkem või siis vähem.
Talv see vaikselt tulemas,
kaasas öised külmad,
sügis lumeteki peal
veel talvele teeb silma.
- Tarmo Selter -
2023
Ehe uni oli
Unes nägin päkapikku,
valge kuu peal oli rippu,
tähed särasid ja kuu oli viltu,
päkapikk valgel kuul oli rippu.
See päkapikk oli veidi imelik,
ta habe oli kümme meetrit pikk,
ühes jalas sokk oli triibuline,
teises jalas täpiline.
See uni oli väga ehe,
ärgates vaatasin aknast välja kohe.
Päkapikust ei kippu ei kõppu,
taevast naeratav poolkuu vaatas vastu.
Esimene lumi
Juba õhtul akna taga
heljus lumi langedes.
Hommikul on õued aga
kõikjal paksult hangedes.
Valged kasukad saand aias
üle öö kõik õunapuud.
Kõnniteel käib kaares laias
vilkalt majahoidja luud.
Meil on juba valmis plaanid,
millest mõeldud, nähtud und:
pea me suusad, pea me saanid
kihutavad mööda lund.
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Pakane
Taas pakane näpistab,
jätab jälgi maha.
Pakane on olnud karm
kogu talve aja.
Mina juba mõtetes
kevadesse tormasin.
Tahtsin südamel rõõmu anda,
hinges kevadet ma kanda.
Pakane lõi mõtted segi,
aga põue ei pugenud.
Südamesoojus alles jäi mulle,
päike paistma hinge.
Talveõhtu
Talveõhtu, talve tummus,
imepuhta lume lummus.
Astun aralt, astun vakka
kohevasse hangelakka.
Kukub külma saapasäärde,
kuid ma jõuan ahju äärde.
Ahjusuus on suisa suvi,
minul lugemisehuvi
Kena surin - vurin ihus,
istun juturaamat pihus.
juturaamat elevandist
hoopis teisest ilmakandist.
Talvine tihane
Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane;
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse – tihase viis on see -,
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti sain seda mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jään neid vaatama;
mõlten ma: tuli ta
lahtistel tiibadel lennuga –
teine ka!
Punane hernesupp
Roolijoodik tegi autoga ringe
keegi ei oska teda leida
täna Munamäel päev on sünge
aga mina meelt ei heida;
pagulaste laipu korjan
sest mul tuli üks mõte
verd teedel kokku harjan
sellega teenib pappi ettevõte;
köögis tai liha jätkub
vaaritan herneid pottides
teen suppi sellest, kes hukkub
täna vastlapäeval süüa pakkudes;
mis hommikul juhtus, keegi ei tea
tulge sööma, tunnustage ärimeest
minu punasel hernesupil maitse hea
saate 500 ml ühe € eest
NÄMM - NÄMM - NÄMM!!!
Jõulukella kaja...
Jõulukella kaja,
lumme uppund maja,
tuisuehtes kuused,
tuhisevad tuuled.
Ootust täis on õhtu,
midagi nüüd juhtub,
jõuluimed need
küünlavalguses....
Oota, kallis, oota
veel ma veidi töötan,
siis saan koju tulla,
et sinuga seal olla,
Imed need ei juhtu
niisama kui on õhtu,
jah, meie oleme
jõuluimed need...
Jõulukella kaja,
lumme uppund maja
tuisuehtes kuused,
tuhisevad tuuled...
T. S.
Punanina
Ei tea, miks nina tatine
kui maas on pakane
külmaga tatti alla neelan
õues kõndides seda üle elan;
ja toas nuuskan edasi
nohu on vastik asi
varbad endiselt külmad
lõpuks talvised ongi ilmad;
toidu saab soojaks varsti
asun sööma hapukapsast ja verivorsti
nüüd oma nina näpistan
muidu kogemata aevastan;
aga "Atsihh!" tuli endiselt
hoidsin hoogu tagasi ajutiselt
nüüd vaatan alla
tatt on ikkagi toidu peal valla
jätku leiba mulle siis...