Vabavärsilised luuletused
Sama vaba kui on sõna
Kokku 241 vabavärsilist luuletust
"Mõtisklus"
võibolla saan ma kunagi suureks ja käitun kombekalt
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tänaval
ammugi ei käi pidudel...
reedest pühapäevani
käitun korralikult nagu täiskasvanud
võibolla saan ma kolmekümneseks ja leian endale mehe
või võtan kolm kassi ja hoolitsen nende eest,
sest laste saamine on nagunii ülehinnatud ja keskkonda saastav
võibolla saan ma viiekümneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremäärmuslaste pooldajaks
nagu hetkel nii vanad teevad
või rügan ikka veel tööd nagu segane,
sest kuidagi peab maksma laena ja liisinguid
ja ostma üha uusi ja pa .....
"Tärkamine"
Ma igatsen sind nii väga, et lähen katki ja...
mind ei saagi enam parandada.
Minu kilde ei saa kokku lappida, ei saa
teibiga terveks teha.
Ma ju tean, et sa ei tule tagasi ja
see teeb mulle nii kohutavalt haiget.
Sa tead, et ma vajan sind,
vajan nii väga, et ma lihtsalt ei saagi hakkama.
Mul on vaja, et sa mu killud kokku korjaks ja need mulda istutaks.
Siis mõne aja pärast sünnin uuesti,
nagu fööniks, kes tuhast tõuseb.
Sünnin ja olen jälle terve klaaskera,
samasugune nagu varem, aga hapram.
Sa ei tohi mind lõputult katki teha,
sest üks kord tuleb hetk,
kui ma e .....
Istmed
Kuidas jõudsin siia
Kus ma olen hetkel
Olen hetkel
Maaliinibussi tagaistmel
Vastasistme seljatoele
On kirjutatud
Markeriga
Taavi on munn
Nätse leidsin ka
Istme alt
Ja sosinad
Kuulen
Vastasistmel istujalt
Kui kuulan
Hoolega
Ja iste
Kus ise istun
On punane
Veidi katkise istmekattega
Ja siia istmele on kirjutatud
Mina olen munn
Mina kirjutasin selle
Markeriga
Siia
Istmele
Kus ise istun
Ära mine...
ära mine veel
mõtle maailmale
mis meist maha
tühjana jäi.
luba hoida käest
selles lumesajus
süda külmaks
muidu saab.
armastus sinuta -
on õnnetu surm
kõigele mida hoidsime
rasketeks päevadeks...
ära mine veel
pole hilja muutuda
endid endisteks
kellesse unistavalt
hääbuma vajusime.
Ära muretse
Ära muretse mu hinge pärast
see on nagunii täiesti tühi
pigem ole valge linnuna olemas
sest segaduses puudub rahu.
Tunnen end kogu maailmale
võlgu olevat ja taskutes vaid
kuivanud sõnade pudipadi.
On see eneseiroonia
on see saatuse rumal nali?
Kaotajaks ei sünnita
vähesega võib võita
natuke õnne ja natuke
elule ajutiseks rõõmu.
Ära muretse mu hinge pärast
see on valedest tunnetest tühi...
Kui vaatan
kui vaatan sind mulle alati
meenub see esmane kohtumine
tunded segamini lõi magus parfüüm.
millest rääkida
kas kõigest?
ei tea mõistus oli nii tühi
vaid armastus kõneles
kõvasti meie südametes.
käest kinni võtta
see tundus maailma lõpp
tahtsin vaid kogeda ilusat
seda mida olime loonud.
sina ja mina kahekesi.
ilusa koosluse olime loonud
kuhu põgeneda ülejäänud
pimeduse eest kui olla on kurb
ja soovime olla peidus salaja...
miski muu pole nii lummav
kui su huulte soojus mu
mõranenud eluhuultel
vaid see ravib katkisevõitu
hinge veel terveks ajapi .....
Siis, kui Sa veel olid.
Siis kui Sa veel olid,
ja särasid silmad, laulis suu ja naersid.
Mitte ainullt siis, kui veel olid.
Olid teel täis tahtmist,lootust ärevust
ja sügavsinist ootust,
et veel olla, kui vaid saad?!!
Oh tahtsid! Väga...
Ja mina kartsin mõelda,
.....
Süda
Südame kägardunud haavatud südamikuks
tahaksin kirjutada enda flegmaatilised read
Mu süda on õrn ja kohmetunud
arglik nagu mu ema ja isa silmavaade, pilguheide üksteisele
Nad on põimunud, aga avatud
nad ammu enam ei vaata samas suunas,
nad on eraldunud
Mina nende alge peaks olema nende liitjaks
aga liigraske on see koorem mulle
et liigutada rändrahnu,
mis puudutab taevakarva vett
Ma olen hinganud oma isa astmaatilist õhku
kus mul jääb hing kinni,
sest ma ei saa hapnikku, et olla selles kurbuses
et matta selles kurbuses oma lähedasi,
korduvalt ja korduvalt loobuda,
.....
Võta aega palun
Ära torma
Tark ei torma,
tark jookseb ajasäästlikult
pulsikella saatel
Kui mul oleks vaid piisavalt aega
aga ma ei kahetse ühtegi sammu
isegi kui need sammud täna oleksid mu viimased
Ma olen lõppude lõpust nii palju mõelnud ja tunnetanud,
et need lõpud ei kohuta mind enam,
need lõpud võivad tulla üllatusena
nagu ka lein, mis saabub kadunud ja kantud asjadega
Ma annan endale ruumi olla vaba ja olla aus
iseenda valikute suhtes
mitte kiirustada
kohaolekus
Võta aega palun
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
Soojärve kaldal kärbseseene taga
Taevalinnu sulestiku hõbevalge läige,
peegeldab soojärve kaldalt kärbseseene tagant.
Sirutab helesinised tugevad tiivad ja lendab allikavee vulinal päikeselihivitud taeva.
Istun turbasambla ürgsel vaibal nautides igaviku malbeid tuuli.
Kuulates haldajate laulu ja metsamooride sajatusi.
Luues keed metsmaasikate magusatest punasemast punasematest viljadest.
Siin kärbseseene taga ürgse igavikujõe vulinal
Ajavaip
Ma koon mineviku helilainetest vaipa.
Afrodiite laulust ja Kleopatra aariast.
Näkkide lembemeelitused kajavad Antlantise mere põhjatust igavikust.
Taevatähtede jumalannade kristalneklirin langeb vaibale tähetolmuna.
Indiaanlannade šamaani sajatused annavad vaibale tummise joone.
Rehetalu pirruvalgus asetab vaibale vanaema ragilauluse koduse pai.
Olevikutuli
Masendus tuleb ja masendust pole
südamekodades virvendab.
Pole ruumi me hinges ja ruumis,
pole elus ses kirevas põrgus.
Eluruum muutub kitsaks ses lorilaulude plärinas.
Paaridaamide lõkerdav naer kõlab pilkavalt keskaegsetelt paekividelt.
Aegade tagused kahhelkivid oleviku tules.
Virvendades palgel mida pole tahes-tahtmata majade vahel.