Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Kolleegile
Sind me kiitmast küll ei väsi,
Tööl ei puhka sinu käsi.
Oled väärikas strateeg
Silmapaistvalt tark kolleeg!
Kui küll aju juba keeb,
Näed, et ... (nimi) suitsu teeb,
Et kõik toss sealt välja lasta –
Sellel hetkel meil ei vasta!!
Rõõmus, visa, kiire mees –
Siin ta seisab – meie ees!
Sõnu häid ja kiitust väärt!
Surume siis kõik ta kätt!
Tiina Klemets
Mu isamaa on minu arm
Mu isamaa on minu arm,
kel südant andnud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
me õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsevad,
mu isamaa!
Lapsed
Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps,
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.
Õnnelaul
milline õnn on tohtida tunda
milline õnn on tohtida mõelda
kujuta ette --- mõtle mis tahad
kujuta ette --- vaata mis näha
keegi ei keela silmadel näha
keegi ei pane vaatamist pahaks
keegi ei pane nägemist pahaks
alati tohib midagi tunda
isegi tõde võib tahta tunda
tõde võib isegi tahta teada
hoida teadmatust enda teada
hoida tundmatut enda tunda
laulda laulu kinnise suuga
laulda laulu lahtise suuga
olla kodus ja kõndida õues
minna metsa ja rääkida puuga
tunda tuksumist .....
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas oli see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota,» kostis ta, «see aeg
on kiir küll tulema!»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei poolt nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Lydia Koidula
Oo seda rasvast rahulolu
oo seda rasvast rahulolu
kus hingitseb mu hingelaad
oo naljamehe sümbolmolu
kel elulaad on ELULAAD
mu rahvus: eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV-s
käib käsi hästi süda magab
see ongi minu eesti jonn
kes avalikult mõtteid jagab
on äraandja etalon
mu rahvus: eestlane...
käib kulla ülekuldamine
ei väsi naine mees ei nolk
käib oma aia muldamine
ja naabri aeda lendab solk
mu rahvus: eestlane...
suu laulab süda muretseb
on eesti rahvalauluf .....
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Hüvasti armas koolimaja!
Jääb maha kauge koolikella kaja,
armsad õpsid ja klassijuhataja.
Nii kalliks mulle sai ka koolimaja,
kus veetsin enamuse ajast.
Kulutatud koolipingid,
tahvel kriidijälgi täis.
Mällu sööbinud on õpetaja range pilk,
kuid hea ja õpetlik.
Koolisööklat armastasin väga,
seal käis pidev jutuvada
ja laual ootas soe pudrupada,
et kõht oleks rahul ja vaga.
Palju naeru, nalju
pähe jääb kummitama...
Nüüd on aga tõsi taga,
ja koolist saadud tarkust tuleb eluteel rakendada.
Hinges kurb on tunne,
seda tunnet pole tundnud enne.
Nii valutav on süda sees,
kuid s .....
Suvest sügisesse, mitte ainult mina
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed .....
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Kõik läheb omasoodu
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota.
Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt.
ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt.
Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota.
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Me sees on võimalused --- nad on määratud.
Ööliblikas, su tung on imeline
Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed ---
teispoolsused mõlemad need.
Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta --- su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
.....
Kooli sünnipäev
Kallis kool,
sulle kuulub minu hool.
Sünnipäeva sul peame,
ilusasti hümni laulame.
Rahvatantsu tantsime,
laulame ja mängime.
Sinu jaoks seda teeme,
uhked sinu üle oleme.
Koolimaja kallis oled,
iga meie kooli õpilasele.
Sünnipäeva tähistame rõõmsalt,
mitte põrmugi pahuralt.
Sinu auks on tehtud kringlit,
salatit ja jooki piiratustes kogustes.
Oleme õnnelikud sinu üle,
loodame, et sina ka meie üle.
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....