Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Tunde tulnud ei ole, 2
Mehele.
Kas seda elu, mille erilisus
on selles linnus, selles kaselehes,
me mäletame?
Iga kõrs
on ühevõrra võõras, nagu praegu,
mil olen kinni arvatavas sisus,
aegajalt nähes ennast oma mehes.
Ja tundes üsas tulevasi aegu
ma mõtlen: valik --- tume sein,
ei märke,
mis näitaks uut ja senikogematut.
Ei oska näha. Vähe vaatamisest.
Mis aimu on
meil elus olemisest?
Mehest.
Mu mees on hull --- ta on nii tavaline,
ta juba kaua proovib tavalisust,
ta harjutand on üliharilikkust.
.....
Ma olen inimene
Ma olen inimene. Keset tuba seistes
ja keset päeva, keset toimetust
ma nõnda tundsin. Eneses ja teistes
on palju ühist, väga palju ühist.
Ja kõik me, ühised, me teame seda.
Me teame oma olemise nägu.
On asju, mis ei saagi ununeda.
On elusid, mis ongi unenägu.
Kiri kodust
Taandreaga alustada kirja sinule.
Ja äkki saab otsa kõik.
Ka see, et me olime.
Hirmus on elada hirmus
enese ees.
Mõisteile tuleb lõpp.
Lõpule lõpu teeb.
Vasakul käel on lamp. Paremal vesi keeb.
Jäägu see kiri alles.
Küllap oli mul midagi taga.
Võibolla et eeski alles.
Aga tagasi võtta ei saa.
Hakkame kõnelema:
``Ühtainust pikka, katkendlikku viisi
ma olen ikka laulnud sisimas.''
Nii kirjutasin. Elan vanaviisi.
Jaa: väike suures,
suurim pisimas.
Nii vana .....
Öö
1
Suule sulanud vaikusevaha.
Sinu silmadeküünlaid,
nendelt nõrguvaid vahatilku,
leeke värelevaid
vaatan jälle. Ja vaatan maha.
Suule sulanud vaikusevaha
sinu silmadeküünlaist.
Räägin, kuigi ei taha.
Vaikid. Sinul on vaist.
2
Te hoiate vist väga teineteist.
Suure õnne eest.
Mõnel suveöisel eesti külapeol
kultuurimaja sooja kiviseina
kui ma puutun oma kõigi
allesjäänud sõrmedega,
näen, et vastuolu minus on nii suur
nagu kogu inimlik kultuur.
Mälestuste pääle kasvab rohi
Mälestuste pääle kasvab rohi
rohu pääle sajab ükskord lumi.
Vaevab mind üks ammututtav kohin,
on, kui oleks kõik üksainus suvi.
Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.
Tuhandeis tubades
tuhandeis tubades õhtuti ärkab
selgete silmade tõelus
öösiti õitseb, lõhnab ja liigub
ühendab põhjatuid pilte
uksed on sulguvad minekud jäävad
hetki on peatada suutnud
küllap nii mõned. minuga jäävad
pildid mis mind on muutnud
sellest ei tohi. keegi ei usu.
usu, et pole vaja.
päikeselinn. ei ainsatki rusu.
minul on valge maja.
maailma äärel, seinaga serval,
aken on SISSEPOOLE
nii mina seisan enese kõrval
viibates eluloole
mineja, mine. tulija, tule
tuli
Lapsed
Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps,
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.
Ööliblikas, su tung on imeline
Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed ---
teispoolsused mõlemad need.
Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta --- su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
.....
Oo seda rasvast rahulolu
oo seda rasvast rahulolu
kus hingitseb mu hingelaad
oo naljamehe sümbolmolu
kel elulaad on ELULAAD
mu rahvus: eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV-s
käib käsi hästi süda magab
see ongi minu eesti jonn
kes avalikult mõtteid jagab
on äraandja etalon
mu rahvus: eestlane...
käib kulla ülekuldamine
ei väsi naine mees ei nolk
käib oma aia muldamine
ja naabri aeda lendab solk
mu rahvus: eestlane...
suu laulab süda muretseb
on eesti rahvalauluf .....
Suvest sügisesse, mitte ainult mina
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed .....
Vaikelu
Mida teevad ema-isa siis, kui lapsed magavad?
Teises toas nad tasakesi ON.
Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
selle kohta, mis neil käsil on.
Isa lõikab ajalehest seda, mida hoida,
ema justkui laua taga loeks.
Isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida ---
ema justkui isa mõtteid loeks.
Kodus leidub kohti, kuhu istuda või astuda:
toast võib saada haigepalati.
Ema tahab reisida ja isa kodus istuda
samuti ei ihka alati.
"Üksindusemeeleolust ennast välja lülita,
tegutse ja ela leppides!
Är .....
Mis siin salata, annan alla
Mis siin salata, annan alla.
Vahetekk.
Vaherahu.
See on suur mäng väikesel maal.
Olen näinud maad, tundmata mängu.
Väga, kõige rohkem kardan surma.
Siis ei saa enam istuda toolil.
Tean, siis ei saa enam midagi.
Ma tahan väga toolil istuda.
See on hirm. Tule, aita.
Ööpäev
tulen külast mitte ainult külast
seekord kodus käisin külas ma
langeb piisk ma kuulen kuidas jälle
räägin valjult iseendaga
umbne öö ja taevas madal madal
näe üks kelner kainelt koju sibab
kuskil haugub kahejalgne peni
kuni vihm ta portfellile tibab
IGAL HETKEL SÜNNIB SUURI ASJU
päevast päeva järjest suuremaid
vanad männid paljastavad juuri
päevast päeva järjest suuremaid
mere jutt täis loobumist ja rahu
see mu hinge pikkamööda sööb
ja mu pea see padjale ei mahu
Me laualinad nurmedel on pleekind
Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.
Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Ma usun, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?
Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.