Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
see
ei räägi me sellest
ei vaiki
mis õhus on
risti ja
põiki
see teipinud
tehtavaks teod
kõhus keeranud
higiseks peod
see selleks -
see muutuski
selleks
kui puutusid
midagi
kelleks
ei suuda end mõeldagi -
milleks
jään liblikaist lõhnavaks
lilleks
ja see-eest
hoiatan kõiki
Sanya
Värvililleline keeleliigutus
Päikselises ilmas kannan musta -
vihmas hoopis mitmevärvilist...
Poest saab igat sorti rõivaid osta -
ärme näita nägu närvilist!
Looduses pastellilikud toonid -
harva kohtab silmatorkavat...
Seda kaunimad on õiekroonid!
Vaid sügisel näeb meelisorkavat.
Talve taustal iga laik on ilus -
soojalgi on oma sulnis värv...
Varjudelgi - valguses ja vilus -
ära puhkab küllastunud närv.
Päikesega armastan ma musta,
pilvisega mitmevärvilist...
Värvililleliselt kõigi eest võin kosta -
sullegi peaks punast tooma vist!
<3
/Mari*Uri/
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
Valguse torm
On torm
ja vihma kallab oavarrest
See on tõe vihm, mis voolab
Alla mööda mu külgi
Nagu hane selga vesi….
Aga siiski, ma tunnen külma...
Selgroogu läbivaid värinaid
Sest tõevihm on happeline,
Augustades mu eneseimetluse peegelpilti
tõelisi avasid…
Millest paistab esmakordselt
Sisemine päike, saades üheks osaks,
Valgusetormist!
Raisatud aeg
Kõik möödub...
Aeg
Mõtted
Tunded
Hetked inimese elust
kõik möödub
nagu voolav vesi
Igaviku kuristikust alla langeb
põhjatusse sügavikku kaob
Mina ka, mina ka...
teadmata on aeg
kellega koos ja millal?
Vaata, see on su eluraamat!
ära lase võimalust mööda
kirjutada igale lehele
üks täitunud unistus
Ajas olid mõtted
Mõtetes olid tunded
Hetkedes oli armastus
Kõik möödus liiga kiiresti
ja raamatu lehed jäid valgeks
LJ
Must majakas
Taevalaotusesse tähtede järele siruta käed.
Pöörases kiiruses lenneldes-valgust sa minemas näed.
Ühel hetkel on pimedus-ääretu tühjuse väli
Ükski eksinud Hing pole eales siit lennanud läbi.
Vahest näitavad teed meile kõverpeeglikildudelt peegelduv tähtede kiirgus
Justkui majaks öös, lastes tunda sul välise petliku hiilgust.
LJ
***
naeris kord tüdruk
teadmata maailma raskust
inimesed naersid kaasa
olid kasvõi korraks vabad
naeratada ei tahtnud poiss
kes teadis ainult maailma raskust
ta muutis inimesed kurvaks
ajas nutma nad
poiss-tüdruk kohtusid
vahetasid mõtteid
nüüd naeravad nad koos
naljakate asjade üle
nüüd nutavad nad koos
elu murede süül
ütlen ühte
olen korrutanud
ühte
juba korduvalt
aga maailm
vaatleb kahte
üha pordumalt
oled söödav-müüdav-pandav
kõik on püsti
tule teeme sulle
ühte
kaitsesüsti
hambad sirgu
juuksed lokki
jalad pukki
äkki proovite ka
virtuaalseid sukki
nende läbi koged
õrna vastupanu
nagu über-
armsa ahistaja manu
ütlen ühte:
kahte kaigast
on sul vaja
vanilla ninja hoiab puhta
oma maja
Sanya
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Igal pool, kus ma ei viibiks,
igal pool mul ees on piirid.
Lükatakse paremale, kuigi vasemale tahaks,
ma ei tohi ju seda panna pahaks.
Jälgitakse iga mu sammu,
vabadust pole tundnud ma ammu.
Paljutki ma tahaks öelda,
kuid enam pole mahti mõelda.
Vaatan ringi enda ümber,
miks ometi on kõik nii sünge?
Kas inimkonnana oleme jõudnud siia?
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Märkimisväärne..
Lausa märkimisväärne
kuivõrd suverääne
püüab olla mõni rahvas,
kui vaid uudis valla lasta,
et vabanenud on mõneti
elumuutvad ametid.
Kuidas siis äkki,
kõik on keeranud käkki
ja valida tuleks ametisse
ning mähkida sametisse
hoopis keegi kolmas,
kes ''kogemata'' tormas
valijate silmapiirile,
pannes end orbiidile,
et saada tähelepanu,
see vajalik häältevaru
ja poolehoidjad valimisteks,
polegi tähtsust, millisteks.
Maivis L.
"Jälle hommik"
Viimane nädal enda eest pole kandnud hoolt,
öösiti olen ärkvel ja päeval jälle magan.
Unereziim sassi löödud elu poolt,
mis vahepeal karm, kuid õiglane.
Suunan oma silmad ma taevasse,
pilved mängeldes lahkuvad,
ilusale ööle ruumi teevad,
mu pilk tugev kui liiper kinnitatud maasse.
Armunult silmitsen neid säravaid tähti,
samas linnatuled vaikselt süttimas.
Valus reaalsus tagumas jalaga perse,
kohusetunne, nimetagem seda nii.
11.11.2015