Kategooriata luuletused
Kokku 2222 kategooriata luuletust
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
rõõm
mis rõõm on tunda
öö jääb järjest lühemaks
taeva alune
pimedusest tühjemaks
valgust aina rohkem
tuleb päeva juurde
elu kaela ümbert
võtad kinni jälle kahe
käega
justkui ema sülle
peidad õitsemisse näo sa
õena su elu kohal
valge juuni
hommikuti uksel vastas
päiksest helde suvi
paitab põski huuli
Mõned read Lembitule
Lembit!
Su Vanaisa tsükkel on huvitav, ent mitte inimeste jaoks, kes elavad oma igapäevast elu. Minugi energia kulub täna suuresti elavale elule laste näol.. Hilispuberteedieas sündinud küsimustele ma ei otsi täna enam vastust. Tegin seda gümnaasiumi lõpuklassis ja ülikooli paaril esimesel kursusel. Noore Wertheri kannatused on jäänud nüüd juba kuhugile valgusaastate taha. Ei ole võimalik hoomata miljardite valgusaastate Universumit, selles toimuvat.
Aru saada singulaarsustest ja Jumalast. Laskem neil toimida selliselt, nagu nad meile antud on. Meist ei sõltu siin mitte mi .....
Sõbra kontoris diivanil
Mõtteid tahtmata mõlgutan
Sõbra kontoris diivanil
Võiks edu mind püüda
Kas püüab ta iialgi
See uks pole kinni
Ta on alati irvakil
elukell ju jookseb
Kas piisab mul liivastki
Sest mis muutunud on elus
Mis muutunud on viimati
Kas progressi on küllalt
Kuidas jõudnud olen siiani
Mees, kolmkümmendkolm
sõbra kontoris diivanil
tsüklist "Vestlusi vanaisaga"
mida on mul peale hakata
universumi galaktikate
hiigel-vesinikupilvedega
tähtede sünni ja surmaga
elu sisse sündinuna
nii kaua kuni kustunud
pole maa ja päike
pärast elu õnnehurma
jään ka mina nende juurde
helesiniselt mis
kosmoses kumab ja kutsub
kingi veel üks kohtumine
kingi veel üks kohtumine
hullutav jahe kibe
enne pilkast pimedust
mu õlgu silmi nägu
veel riivaks kasvõi pilk
Su käte puudutus
ma ei muutuks homme
nimetuks
*
end õitsemisse kui pillab
sirel sa jälle joobud
sellest imest
kuhugi jää enam hiljaks
hetkes oled kohal
mets kus heleroheliselt
kohab sügiseti kirkalt ruskab
tulvavetes luhad
talv teeb nukraks
kõik korraga on selge
puhas ei miski saada
pole jõudnud veel olemises
jahtund tuhaks
ka ise ei küsi mis oli kunas
Armastuserongis pole ajal kiire
Unenäo puudutusest
äratasid mind üles.
Oma ajatu hinge väega,
puudutades mind,
armastava käega!
Kas kuuled? Ma armastan sind
Tões ja usu Jõuga
Jumalikkuse sillal.
Kõik see juhtub täna, mitte, millal?
Tõin su siia vaatama öötähtede sära,
Et olla sinuga eemal
Seal kus pole kära.
Ma puudutasin sind
Et ära segada meeled
Ja üheskoos põimida keeled
Et üheskoos teha asju
Siin ja sealpoole piire
Ajal ei ole meie jaoks enam kiire.
Sest igavese armastuse rongis peatub
Alati ruttav aeg, mis üritab sind
Emotsioonide tulva matta,
Halli ürpi katta
ja armastuse e .....
Unenäo unistus täituvas reaalsuses
Sa oled mu unenäo unistus
Mida maises elus näha ma saan
Sa oled mu unenäo nägu
Keda tunnen ja tean
Sa oled mu hinge võbelus
Peegeldus maailmade taga
Sa oled mulle kõik
Ka siis kui mu teadvus magab
Sest magades loodan ma sind kohata
Vahest südamest ohata
Ohata südame põhjast
Tunnete tulva
Trotsida sinuga koos maiset surma
Sest meie armastus elab eludeüleselt igavesti
Siin ja seal…
Ta elab koos sinuga ja minuga hingeääres ja selle põhja peal
Ta on alati meie käte vahel
Puudutuse sees…
Ta on sinu ja minu huulte soojuse leek
.....
S.O.A
Sa oled armastus, kas Sa tead…
Kui südantsoojendav lõputu päev.
Sa oled ime, millesse uskuma pean,
Sest seda kristallselgelt enda ees näen
Sa elad mu südames tasa ja vaikselt,
Täidad hinge ebamaise rõõmuga.
Sa annad mu elule lõhna ja maitse,
Sind hingan ahnelt iga sõõmuga.
Sa oled mu tõeline teine pool,
Minu hinge ja südame hoidja.
Heledalt särav täht minu elulool
Põletav-tulise kireleegi loitja.
Jah, armastus, see oled SA!
Kõige võimsam ja tugevam tunne,
Mida eales ilmsi olen tundnud ma
Või siis, kui suikunud unne.
Minu ühendus Jumalaga
L .....
Tere, Lembit
Tere, Lembit! Sa üllatad endiselt mind tõsiselt. Olen kõiki Su luuletusi lugenud. Mõnda isegi mitu korda. Ilmselt oled seda teinud minugi luuletustega. Aeg oleks vist juba kokku saada. Meil on mille üle arutleda.
Su viimane luuletus vabadusest ja surmast jahmatas oma kosmilise valu piiridega. Selleni tavainimene üldiselt ei jõua. Selleks peab olema tuttav universumi evolutsiooniga. Teadma üht-teist galaktikate hiigel-vesinikepilvede, tähtede sünni ja surma kohta. Teadma hõõguva maa tekkimisest, selle jahtumisest.. Et jõuda õunauude õitsemiseni praegu välja.
ühtäkki mõ .....
ära küsi
suu minult on hakanud
küsima kas hingega saab
kokku üldse kunagi hing
öösse vahtides vaikisin
kaua mis on ööliblika
otsatu lend vastu mu
valgustatut akent
kui me ka ise oleme üksnes
Sõna ja valguse kannatlik loome
aru saaks
läheme kuhu poole
„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” (Johannese 1:1)
unetus
sääl kuskil Su plikaohtu
kõhnad armsad õlad
pelglik suu
oh jumal kui puhtad
sõnad läbi kleidi
keha hõõguvkuum
ära küsi miks kokku said
Su arm
mu poisiea arutu süda
me vere ootus suur
hinged ahnelt otsisid
üksteise suud
jah hetk täis saab hellust õrnust
keel kogemata kui suus
puudutab Su nime
kui oleks me armastus
alanud otsast ise
arglik uus
Su plikaohtu armsad õlad
õunarinnad
oh jumal kui puhtad sõnad
me palavikus hing ja suu
tsüklist "Poisiiga"
tagasi Sardiiniast
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
mu eluahne veri
palavikus huuled
kuis ihkan tagasi linna
mis valguses supleb
jäädagi sinna
süda kus lillena puhkes
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
hing mu nuukseid
nüüd ära kuule
*
küll tahaks olla
vahel lauaks
mil leivakäär ja piimakruus
õhtul köetud saunaks
sügiseti tee ääres
verev vahtrapuu
sul peatuks mõni pilk või käsi
nii pehme kuum
sa olemast ei väsiks
et hetk on hiigelsuur
rääkimine
peaks nagu kogu aeg
millestki rääkima
või järsku enam ei peaks
õieti ei tahakski seda teha
kuidas näeks olemine välja
ilma sõnadeta
üksnes rohu kasvamine
puude lehtimine pilvede
liikumine taeva lael
lillede õitsemine aias peenral
liblikate laskumine õiele
õietolmu ja nektari järele
kuidas suudaksime me koos
hoida siis aega siduda inimest
kokku eluga
aidata tal olla päevas kinni
äkki ei peakski su käsi
olema kogu aeg ümber
elu kaela
kes teab kuidas peaks
hennapõõsad on hakanud
õitsema meel astuma
nende okste alla