Vaadatumad Varia luuletused
Kokku 537 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Kevade igatsus
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat …
tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduv .....
Kodumaa muld
Seal kus on valguse hari,
Seal kus on südamekuld,
Olla seal alati parim,
Kus on kodumaa muld.
Seal mu hing on alati,
Kus esiisade hüüd,
Veri mis maa eest valati,
Minu sees voolab nüüd.
Lõpuni käima pean tee,
Mõõga maasse surudes siis
Ja järgi kes tuleb veel,
Ta edasi jällegi viib.
Põlvest põlve läheme nii
Ja südamed täis on tuld,
Alati parem on siin,
Kus on kodumaa muld.
Tauno Rahnu
Kooli sünnipäev
Kallis kool,
sulle kuulub minu hool.
Sünnipäeva sul peame,
ilusasti hümni laulame.
Rahvatantsu tantsime,
laulame ja mängime.
Sinu jaoks seda teeme,
uhked sinu üle oleme.
Koolimaja kallis oled,
iga meie kooli õpilasele.
Sünnipäeva tähistame rõõmsalt,
mitte põrmugi pahuralt.
Sinu auks on tehtud kringlit,
salatit ja jooki piiratustes kogustes.
Oleme õnnelikud sinu üle,
loodame, et sina ka meie üle.
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
Sügis
Suvi on seadnud sammud
halli sügisekanga taha,
oh, selles lahkumisvalus
marjadki langevad maha.
Roheka paju okstes
tihkudes nutab tuul,
sügis käib pintsliga ringi
kullased lehed on puul.
Madala päikese kiirte
varjudes tantsib tuba,
viimast hüvastijätulaulu
laulavad linnudki juba.
Armsoojadest suvepäevadest
näevad vist nemadki und,
kuid sügise hallist taevast
langeb varsti alla lund.
Tauno Rahnu
Unistame koos
Tahad ma näitan sulle
kust vikerkaar saab alguse
kus öö ja päev põgusalt suudeldes
vahetavad oma valguse
Tahad kuulda kuis tuul
laulab pilvevoodis vihmapiisa unele
kuidas marutuuled embuses vaibuvad
andudes üksteisele
Tahad ehk katsuda tärganud heina
kui kaste on langenud
või tahad tunda sõrmede all järvepinda
mis pakase hingeõhust on hangunud
Tahad nuusutada kevade lõhna
kaunil aasal ristikheinte süles
peita end korraks maapõue rüppe
et siis taas linnuna lennata üles
Gailys
Aeg mul lendas käest
Klassid on igavad,
aeg nagu peatuks.
Matas on vaikne
kuulda vaid südametuks...
Kuid aeg mul lendas käest
ja järsku seisan laval,
räägin oma lugu
sellest, kuidas aeg kadus,
põles nagu kulu.
Igavestena näinud ajad,
lagunesid kui vanad majad.
Ja need ilusad, rõõmsad ajad
jätsid maha vaid õrna naerukaja...
Suve igatsus
Vaid mälestus on jäänud suvest
ning hing juba igatseb uut,
ei taha ärgata 'sest suvisest unest,
kardan kaotada midagi suurt.
See suvi oli tegelikult tavaline-
täis päikest ja kõike head,
kuid just see ongi eriline,
et lihtsust hinnata tean.
Suves oli üks hetk, mil mõtlesin,
kas sügisel igatsen seda,
aga nagu enne just ütlesin:
"Jah ma igatsen teda."
Suve igatsus kasvab päev-päevalt.
See kestab kuni algab uus
ning siis eelmist ma igatsen vaevalt,
sest süda ja mõtted suvekuus.
By: Silvia
Teretamine
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!
MIS ON KODU
Kodu on se ,kus ema ja isa
kodu on se ,kus vennad ja taks
kodu on se ,kus taevas on sinisem
kodu on se ,kus rohi on rohelisem
kodu on se ,kus linnulaul ilusam
kodu on se ,kus liblikad kirjumad
kodu on se ,kus lilled on ilusamad
kodu on se ,kus rahu ja vaikus
kodu mul asub Vasalemmas.
TARMO UNIVER
Sõdur tuli koju
Olen kaugel,sõdin kodumaa eest,
hoolime,oleme kõik ühe mehe eest.
Ei nori,ülesse näitame vaprust,
pole aega,et näha kaklust.
Plahvatused ja surm,
kõik see väga kurb.
Ei ole hetke,mil oleksin siin valvel,
kas või paljajalu kraavis,talvel.
Ainult elus hoiab mõte see,
kodus ootab naine,tütreke.
Ema nutuselt,tule tagasi poju,
ei muud,tule lihtsalt koju.
Lahkun siit,tagasi vaatan,
oma käitumist,iseloomu taastan.
Jah pere,tagasi tulen,
selle verise mälestuse sügavustesse sulen.
Marko Vaima
Mõistatus
Meie vahele õrnus põikas
ja seisma jäi meie teel
ja kutsus meid..
Sõnatult hõikas.
Oma nime ei teadnud veel,
pidas sõpruseks end.
Või sümpaatiaks.
Oskas oodata, valvata ka.
Sai meile kui lõa otsas saatjaks -
ja meid nõiduda kartis ta.
Kas olime uhked ja mõistmatud,
et sõnu ei leidnud suu?
Mis ta oli, see ongi mõistatus,
kas õrnus või miski muu
Oh, sõber!
Kas ehk sõprus pole
muud kui imetlus.
Imetletavate iseloomu
endasse imemise püüe.
Ka sellegi taga peitub
egoism, kui ma ligimesest
miskit ei oota ega
pane ta õlule täitmata
jäävaid kohustusi.
Ei eeldada kellestki
miskit ei tohiks.
Puhas siiras hetkeime
me vahel kui säde
helgatab.
Kui mõttevahetuses
elektrilained me peade
kohal välgatamas.
Apaatiline tundmus
läbi õhu.
Ma keeldun...
Ma keeldun olema osa näotust massist
... käituma eakohaselt
... jooma pooltühjast tassist
... alla andma koheselt
Ma keeldun unistustest loobuma
... suruma end sobivasse raami
... nägema vaid päikest loojumas
... austuseta kummardama maani
Ma keeldun omaks võtma võõrast tõde
... tühjust täitma aseainega
... pingutamast kui mu vaim on nõder
... imedesse mitte uskuma
Ma keeldun enda mina maha müüma
... inetuses ilu nägema
... endast kaitsetumat lööma
... oma nahast välja pugema
Gailys