Hinnatumad Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Iseenda oma
Roosakana säras me maailm
hommikuses päiksetõusu kumas,
pilvelöövis puhkamas mu silm
veel nii kaua, kuni päike lubas.
Selles ilus ununesid veel
päevatöö ja kõik, mis toimumas,
mõned hetked puhkas minu meel,
justkui oleks elust toibumas.
Taevailu kestis kauem veelgi,
kuid mind kutsus argielu müra,
meenutan nüüd hetki, millal saingi
olla päris iseenda oma.
- Tarmo Selter -
2022
Eesti!
Mu kodumaaks on Eestimaa,
Ma uhkust tunnen oma Isamaast.
Siin paiknevad jõed, järved,
Siin asetsevad kosed, ojad.
Kui lendamas on pääsuke,
Siis tea et see rahvuslinnuke.
Kui maas on paekivike,
Siis tea et see rahvuskivike.
Eesti lipp on sini-must-valge.
Nagu meri, nagu muld, nagu taevas.
Eesti lipp, ja Eesti vapp.
See on Isamaa, mu kodumaa.
(Gloria)
Sügisene kooliaeg
Käes on juba novembrikuu,
ehteist puhas iga puu.
Õues olla pole hea,
toas nüüd olema vist peaks.
Õues igal ajal pime,
see on väga, väga nõme.
Koolis keegi käia ei viitsi,
aga peame käima siiski.
Aina kahed-kolmed reas
tarkust pole üldse peas.
Õpsid mölisevad aina --
eile jälle kahe sain ma.
embuses
kui valjemaks muutunud on toa vaikus,
ja me värvides üksteist virvendamas tajume,
mind kõnetab su embus, su pehme paitus,
ning hetkeks me siit nähtavast hajume.
sina tunned mind, ja mina tunnen sind,
ja ikka ma soovin, et poleks olemas mind.
mis on juhtun'd, et elul, sel puudub hind?
kas tajun ühel päeval, et olen piisavalt hoolin'd?
ma pole haruldus kui taevaskoja jäälind,
kuid pean end eriliseks, kui sa päriselt näed mind.
kõik mu nõrkused ja vead, need enam ei loe.
südamel on valus, ent meeltel nii soe.
Mu isamaa on minu arm
Mu isamaa on minu arm,
kel südant andnud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
me õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsevad,
mu isamaa!
Ööpäev
tulen külast mitte ainult külast
seekord kodus käisin külas ma
langeb piisk ma kuulen kuidas jälle
räägin valjult iseendaga
umbne öö ja taevas madal madal
näe üks kelner kainelt koju sibab
kuskil haugub kahejalgne peni
kuni vihm ta portfellile tibab
IGAL HETKEL SÜNNIB SUURI ASJU
päevast päeva järjest suuremaid
vanad männid paljastavad juuri
päevast päeva järjest suuremaid
mere jutt täis loobumist ja rahu
see mu hinge pikkamööda sööb
ja mu pea see padjale ei mahu
Päikene
Kui Sa tahad päikest näha,
ole lahke, naerata,
päike tunneb päikse ära
kergelt, ilma vaevata.
Ole ise särav õis,
tärka päikse poole,
nõnda elada Sa võid,
kinkides nii hoole
kallitele Sinu elus,
Sinu hinges, südames,
Sina oled elu alus,
oma hinge päikene.
- Tarmo Selter -
2022
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
Vana mehe laul
Seda õnne kõik ei aima,
mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust
ta veider eluviis;
kuigi maalitud on kolle,
annab sooja tuli --- jaa!
Tean, mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.
Sina jõuad
kaugemale,
kuni kord ka ise oled muld.
Üks on tõde.
Mingi vale
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.
Olen vana mees ja sellepärast
lihtne on mu jutt.
Peagi lõpetamas olen oma
elurännakut.
Ära pahanda, kui laul on
liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära, sest me e .....
Öö
1
Suule sulanud vaikusevaha.
Sinu silmadeküünlaid,
nendelt nõrguvaid vahatilku,
leeke värelevaid
vaatan jälle. Ja vaatan maha.
Suule sulanud vaikusevaha
sinu silmadeküünlaist.
Räägin, kuigi ei taha.
Vaikid. Sinul on vaist.
2
Te hoiate vist väga teineteist.
Suure õnne eest.
Mõnel suveöisel eesti külapeol
kultuurimaja sooja kiviseina
kui ma puutun oma kõigi
allesjäänud sõrmedega,
näen, et vastuolu minus on nii suur
nagu kogu inimlik kultuur.