Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Peatusteta
Peatusteta ringi-rajal
asja kohtab mõnda,
inimest või lemmiklooma,
keda hindaks nõnda:
M i n u l e. Ma igal ajal
seda võtaks sülle,
kallistaks või silitaks või
lihtsalt tõmbaks ülle.
S i n u l e. Ma igal ajal
selle kingiks sulle
ja ei mingit süümepiina
pärast sünniks mulle.
T e m a l e. Ma igal ajal
soovitaksin seda,
kiidaks või ka putitaks
või laseks sigineda…
M e i l e. Kui ka iganes
ma ette võtan miski –
see on asi igavene,
vähendades riski.
T e i l e, tuleb tunnistada,
poleks palju anda:
võite saada ülejäänu,
viitsite kui kanda…
.....
Fööniks
Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.
Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkki,
et uskuda ei tasu
merenäkki,
kes ennustades keerab
kümme käkki
ja ise voogudesse vajub
miks ühtäkki…
Nägin tuld ja nüüd on
ükstapuha,
kas jaaniussid valgustavad
luha
või on see ümmargune
täis ja punnis kuu
või latern, mida hoiab
pihlapuu.
Nägin tuld ja korraga
on selge,
miks loojas õhtu on,
kuid hommik helge
ja miks on maailm
vahetamas telge
ja inimsugu .....
Kodu
Astud sisse ärevuses,
uudishimust pakatuses.
Vaatab vastu vanaema
igapäeva harrastuses.
Loodad sa, et vestlete
hoopis ainult passite
ehk ta lihtsalt pelgab
ammust last ta salgab.
Vaikselt kostub tema vigin
muidugi ta sule sihib.
Taas sa kole, loll ja paha,
iial ei tee nii kuis tahab.
Taas sa nukralt noogutad,
tema sind vaid pahandab,
lahkub siis, et minna
tore on taas kodus olla.
Hingedepäev
Sa tuled lehtede varjus,
tuled koidu, eha karvus.
Oled tõre, sünge, ilge
keegi kellel pole kirge.
Surud sisse ahastuses,
sügise surma armastuses.
Ilma otsa vaatamata
aiman, tuleb põhku heita.
Kaon su silmist koheselt
sul jäi söögist väheseks.
Räuskad, karjud, laamendad
lõpuks välja kaaberdad.
Aknast järgi vaatan
enda tundeid maandad,
istun kurvas mälestuses
hingedepäeva jälestuses.
Mustlane
Mustlasele julgelt vannun:
mul ei ole raha!
Kadedaks ja valelikuks
sõimab vanapaha.
Kuigi minut tagasi just
pidas ausameelseks,
lootusetult lahkudes
sai tädiks kibekeelseks.
Mustad silmad võiksid näha
pangakaardist läbi –
kaardiseisul, nagu ikka,
kõigi au ja häbi…
Kui sa pilgust puhast tõde
välja ka ei loe,
ära oma näppudega
rahakotti poe!
/Mari*Uri/
Lõpuks ometi
Lõpuks ometi maailmas muusikat on,
mida minagi
kuulata tahaks.
Ometi lõpuks maailmas tühjust on,
mida minagi
täita tahaks...
Lõpuks ometi maailmas pidusid on,
kus minagi
tantsida tahaks!
Ometi lõpuks maailmas teid on,
millel minagi
vantsida tahaks.
Lõpuks ometi maailmas neid on,
kelle maailma
minagi tahaks...
Ometi lõpuks maailmas tuld on,
mis laavat
ei tarruta vahaks!
(Pühendus: Ed Sheeran)
/Mari*Uri/
Avan südame
Avan südame
kui pähklikoore,
võtan välja vilja
verinoore,
mis on kihvadest ja keelest
puutumata,
mis on allikana jäänud
muutumata.
Näitan sulle seda
seemet igavest,
räägin juttu juurde
millest iganest…
Aga ülejäänu on su
enda mure –
teiste kookoskapsleid läbi
ma ei pure.
/Mari*Uri/
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/
Oh, sõber!
Kas ehk sõprus pole
muud kui imetlus.
Imetletavate iseloomu
endasse imemise püüe.
Ka sellegi taga peitub
egoism, kui ma ligimesest
miskit ei oota ega
pane ta õlule täitmata
jäävaid kohustusi.
Ei eeldada kellestki
miskit ei tohiks.
Puhas siiras hetkeime
me vahel kui säde
helgatab.
Kui mõttevahetuses
elektrilained me peade
kohal välgatamas.
Apaatiline tundmus
läbi õhu.
Tundmatu atmosfäär
Pistad käe tundmatusse atmosfääri
Seal elab ta oma elu
viskab näppu,
on pingsalt rusikas
või heldimusest viipab rahulolevalt
valge kinnas käes.
Üha enam tõmbab ta enda poole.
Esialgu võtab käe,
lõpuks kogu keha.
Keha elab oma elu, mida
maalib enesele esialgu tundmatu kunstnik,
keda ise veel ei tunne.
Kes on olemas
Mille värve ja
nende imelist mängu on kokku sulades tunda.
-
Sinine oli su silm
sinine vine toas
taevast mustikaid langes
surm peegeldus sinu palges
Ja taevas kumas rohe
muru seal küll ei niideta
homme kuuldub sult raske ohe
nõnda ammu sind pole kiidetud
Ja ma seisan punases vihmas
keegi üleval nuga sai
maitsev sai küpses hommikul ahjus
vaid kõrb temast alles jäi
Nii need õhtud meil möödusid vaikides
ka tilkumishääled on jäänud
verest ammu sa tühjaks said
nüüd metallilõhn õhtuid mul saadab
*
Elu on hirm
armastus on bioloogiline kokkusobivus.
andestamine on unustamine ja loobumine
suitsetamine on surm.
tervis on sport
pisarad on matused.
elamine on julgus
unistus on illusioon
Naer on õnn
Valu on tunne
Pääsemine oskus
teekonna lõpp on kui vajud igavasse unne.
A.
*
Valus on mõelda, et Sind pole enam
Ja iial Sa meie juurde ei tule ei iialgi
Mul on nii valus
Ning tuba on tühi
Kus olid sina
Kõik on nüüd nii vaikne
See vaikus.....
Ei lase mul edasi elada
Ma ei talu seda - valu
See valu on nii valus
Ma tahaks olla sinu juures
Sest sa oled mu elu
Sa olid mu päike.
2008 a.
A.