Varia luuletused

Kuu

Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!

Hingehaigus

Enam ei hooli minust keegi,
hea vähemalt seegi.
Saan ennast tappa
ja siduda end surnute sappa.

Nutan siin nõrkemiseni
ja ootan aega kõngemiseni.
Keegi ei hooli minust,
kuigi mina hoolin sinust.

Olen pettunud ma sinus,
kuid võib olla on viga hoopis minus.
Ma sulle ei meeldi
ja mind sa ei seedi.

On hulluks läinud kõik
nagu on luuletuses see lõik.
Ei taha ma elada,
võiksin vaikselt surnute riiki sulada.

Kõik mind vihkavad, põlgavad,
kuigi küsivad võlga nad.
Ei saa nad aru, et on teinud minu elu võimatuks,
kuid mina pean ennast sõimatuks.

On k ..... Loe edasi →

Vabadus

Vabadus, armastus
need on mu igatsus.
Elu ma ohverdan
sinu eest, armastus,
ohverdan armu ma
sinu eest, vabadus.

Mõnel meist

Mõnel meist on sale piht,
teisel veidi kaunim rüht.
Ühe naerust maja kajab,
keegi veidi toetust vajab.

Raha

Rahaga saad osta maja,
aga mitte kodu.
Rahaga saad osta voodi,
aga mitte puhkust.
Rahaga saad osta raamatuid,
aga mitte tarkust.
Rahaga saad osta kella,
aga mitte aega.
Rahaga saad osta ravimeid,
aga mitte tervist.
Rahaga saad osta kindlustuse,
aga mitte turvatunnet.
Rahaga saad osta kuulsust,
aga mitte austust.
Rahaga saad osta seksi,
aga mitte armastust.
Rahaga saad osta lõbu,
aga mitte õnne.

Töprad

Kui mul poleks stiili ja riideid,
kirjutaks jumalale tee ääres viiteid,
ei oleks tööd ega kodu,
kui oleksin lihtsalt mingi rahata jobu,
kas oleksite mu ümber ja toetaksite mind,
kui vajaksin rääkida ning väljendada end,
kas kuulaksite ära hoolimata haisust mu ümber,
kui mu nimi poleks Rikardo vaid oleks see Endel,
ja ainsaks vannitoaks oleks vihmavee renn,
ning hakkliha asemel oleks mul vaid konn,
olen kindel ma siis et mind ei mäletaks tee enam,
vaid tülgastavaid pilke te saadaksite eemalt !

Oli/on

Oli mis oli ja on mis on,
kuid rohkemat lootes olen ma loll,
sa panid ja paned mu südame kiiremini tuksuma,
mida sinu omastamiseks tegema pean ma,
me koos vöiks olla nagu bob ja rita,
või äkki sa ajad mulle lihtsalt sita,
ma pakun sulle kõike mida pakkuda saan,
kuid lõpuks ikka olen alguses taas,
ütled küll et hoiad mind igavesti,
kuid löpuks ikka lased mu pimedusse .

Meie

Mina ja sina,
sina ja mina,
sina mind,
ja mina sind,
mina sinuga,
kui sina minuga,
mida sina mulle,
seda minagi sulle!

Jah ma suudan

Ei lase ma ühtki hetke käest libiseda,
hoian kinni isegi kõige kibedamast,
arvatavasti teevad need asjad mulle haiget vast,
kuid tõusen püsti lehvitan lippu seal, kus on ta mast,
ei anna enam nii lihtsalt alla ma,
tahan nautida häid hetki teistega,
mees see'n kõik, mida tahab öelda see,
mu kehas ja vaimus on elu jõudu veel !

Intro

Pühin puhtaks silmad, et kaoks mu raev,
sulgen probleemid laekasse mille nimi vaev,
matan võtme kohta, mida mina ainult tean,
kuhu selle matsin? ei meenu, see'n hea,
sõnu omast arust õigesse ritta sean,
ma ei vaja trelle, et tunda ennast vanglas, juba olen seal,
kas pääsen välja? ei seda iial tea,
kas on see lõpp? või algus end minu ette veab?

Sise-ise

Iseendaga ma võitlen,
Iseenda eest ma põiklen,
Iseendale teen kõike,
Iseenda tahan võita,
Iseendale ma hõiskan,
Et iseenda sees ma mõistan,
Et iseendale lubada ma võin ka,
Iseenda iseenda eest kinni kõita.

Ootan juba..

Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.

Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...

Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...

Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.

Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...

Sinu huuled minu kaelal, ..... Loe edasi →

Sellel metsateel

Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.

Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.

Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.

Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...

Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...

Kas oli püss või teine loom...,
mul pol ..... Loe edasi →

On ju neid...

Lasen solvangud ma kõrvust mööda,
olen juba nendega harjunud....
On ju neid,kes su väärtusi ei hinda,
vaid oma egosse üleni pugenud...

Maha raputan mõnitused turjalt,
mis päevadega sinna kogunenud...
On ju neid,kes teiste vastu halvad,
vaid oma õelusesse silmini surutud...

Lükkan eemale kadeduse nooled,
mida nädalaid mu meeltesse loobitud....
On ju neid,kellel alati vähe,
vaid oma ahnusesse täiesti kiindunud...

Tõrjun kaugemale ülbusi täis mõtteid,
mida mitmeid kuid külge poogitud...
On ju neid,kellel puuduvad tunded,
vaid oma piiratud mõistuseni laskun ..... Loe edasi →

***

Me seisame õlg õla kõrval
ja ootame.
Kas on see elu või surm,
et mõrvatud inimesed
tunnetavad südamelööke.
Need, kes elavad
Ja need, kes surevad.
Olemasoleva takistuseks,
oleme koos.

Me seisame õlg õla kõrval
ja ootame.
Ootame saatust,
mis ettemääratud.
Seisame õlg õla kõrval
ja ootame.
Surm, mis tuleb ja võtab
jätab alles südamelöögid.

Kummalisus.

Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.

Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..

Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?

Tundub nagu ..... Loe edasi →

Hundijaht

Visalt sööstan ma, raugeva jõuga.
Olen taas nagu eilegi sees -
olen piiratud nurjatu nõuga,
taga lärm, lipud ees, püssid ees.

Kuuse varjavad passivaid mehi,
püssid pauguvad, vägev käib värk!
Lumel visklemas huntide kehi,
iga loom alles pool-elav märk.

Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.

Pole võrdsustme jõudude vahel,
kätt ju kütil ei väärata hunt!
Punalippudest piirab meid ahel,
nii meid hävitab julmalt see p ..... Loe edasi →

Koer

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid vaja kellelgi -
nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi, sõi,
kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.

Mure

Päike sõuab,
õhtu jõuab,
rahus hingab ilmamaa.
Üks kui teine
tähekene
tõuseb, hakkab hiilgama.

Istun maha
laua taha --
lambikene
põleb sääl.

Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.

Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu lähevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad tal teravad!

Heidan õhtul,
väsind, voodi --
mure -- tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni --
tema istub kulmu pääl!

Ärkan hommik ..... Loe edasi →