Hinnatumad Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Horisondi taga
Sul juba jälle on pakitud kohver
Argipäev üksi jääb maha
Sa oled kaunite paikade ohver
Tahad Sa või Sa ei taha
Kujutan ette mõnust kui muheled
Valge liiva sees varvas
Jälle aega panna on tähele
Elu on ilus ja armas
Tean, kuidas rongivile Sind köidab
Raudlind kergelt Sind kannab
Ikka ja alati tagasi sõidad
Sinna kus kinnitand kanna
Alati midagi Sinust jääb maha
Kaotus see pigem või võit?
Ammutad head ja unustad paha
Elu ju ongi üks sõit.
Veel rännata ringi
Ja kulutada kingi
Seal, kus juhtub, magada
Kaeda teisi kombeid
Teiste unistusi .....
See ei ole minu luule
See ei ole minu luule -
vaid keegi kõneleb mu sees.
Ta muljub mind ja midagi ei kuule -
ja ta kirjutab mu eest.
Ta näeb maailma nii, nagu mina seda ei suuda.
Kuid oma saladusi minuga ei jaga.
Aru kaotamise hirmus, ei ma midagi muuda,
ta tuleb ja ei küsi, kas ma tahan.
Vahel räägib tema minu eest,
kui lausun ilusaid, armsaid sõnu.
Kas on see mina, või parasiit mu sees,
Kas tunneb ta sest mõnu?
Taavi Järv
Säravam öö,
Aastavahetus,kõige säravam öö,
saabub südaöö,taeva valgeks lööb.
Soovid,hõikad kõigile head uut,
avaneb shampanja,hõissa saluut.
Uuel aastal,tee asju paremini,
halba tuju näita välja harvemini.
Naeratus näol,et rõõmus oleks meel,
soovin vaid,uue aasta eluteel.
Marko Vaima
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/
Sügis
Suvi on seadnud sammud
halli sügisekanga taha,
oh, selles lahkumisvalus
marjadki langevad maha.
Roheka paju okstes
tihkudes nutab tuul,
sügis käib pintsliga ringi
kullased lehed on puul.
Madala päikese kiirte
varjudes tantsib tuba,
viimast hüvastijätulaulu
laulavad linnudki juba.
Armsoojadest suvepäevadest
näevad vist nemadki und,
kuid sügise hallist taevast
langeb varsti alla lund.
Tauno Rahnu
Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mu .....
Tähtis päev
Mul on täna tähtis päev,
täitsa pidu kohe -
külalised tulevad
aknast justkui lohe:
üks toob õnne,
teine rahu,
kolmas oreooli...
Kui ma oleks nooruke,
ei siis kipuks kooli -
oleks oma sõpradega
annetatud kingis,
lehvitades tiivakesi,
lendleks eluringis...
Koduõppel.
/Mari*Uri/
Tänapäev..?
Kas on Sinu südames siis nii palju kurjust ja julmust?
Et naudid ilma kaastundeta, kui keegi kuskil kannatab?
Kas sisemuse täiteks oled palunud isekust ja külmust?
Miks siis tegelikult öösiti, Sa pisaraid patja summutad?
Need, kes sellised olla tahavad ja on, ei ole inimesed,
nad on tühjaks imetud jäänused, täiesti läbipõlenud.
Peaks rahast ja asjadest tähtsamad olema ligimesed,
kuid seda oleks vist liiga palju oodatud, olen mõelnud.
Tänapäeval, kus tähtsamaiks on positsioon, raha ja võim,
Tavalisel südamega inimesel, kellel ei ole pungil rahakott,
A .....
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits
paranoia
nõrk on tugev
oma nõrkustes
kõrk kõikehõlmav
oma hõrkustes
vaene küllastunud
oma puudustes
väike paranoik on
oma suurustes
ka mina mõtlen kaugustest
sind ligi puutudes
miskist jäävast
jälle muutudes
eemaldumisest
su kõrval seistes
mu omist vigadest
mis kõigis teistes
Sanya
Lõpust edasi
See päev on saabunud, võin minna nüüd -
käed taskus, hingelt vaba
ja varemetest leitud rüüd
ma kannan uhkelt, lohisemas saba.
Sai pidepunktist lastud lahti,
paar sammu argsi astutud
ja sulet minevikusahtlid
ning viimaks võetud vastutus.
Mu silmi pisaraid ei kerkind -
aeg oli minna ammu
ja meenutades vanu hetki,
ma veelgi lisan sammu.
Samm - sammu järel kergemaks
saab minna ainult veel,
ka lähen siis kui puudub jaks
- ei lõppe iial tee.
Siht jääb samaks alati -
vaid tuleviku poole,
sest kõigest võidab midagi,
kui vaid lõhud raame.
Hirm
Aasta tagasi
ilmus mu ellu
inimene-
algul nii hea,
kuid oli halb.
Ei olnud ta see,
kelleks ma teda pidasin.
Ei olnud ta hea-
oli kuri ja halb.
Nüüd
kui sain elu
taas kindlale õnnelikule rajale
tuli ta tagasi.
taas kükitama mu turjale.
Kuid
Kurjuseringist välja saada
on ülimalt raske
Palun, kallid mu elus,
nüüd mul eemal olla laske.
Niiviisi aitate mind ja ka end,
võtan jälle ühendust,
kui selle ohuga
lõpparve olen teind!
C.S.
Pirogovis
Üks pink ja selle pääl kaks hinge
ja selja taga Toome nõlv.
Kell tornis tegi oma ringe,
me kohal kaardus taevavõlv.
Me rääkisime sellest. Taevast.
Et kuidas pole lõppu sel.
Mu sõber vahel murus miskit kaevas.
Ma tegin suitsu. Liikus kell.
Läks kosmosele esimene toost,
see küsimus ei leidnud lahendust.
Veel rääkisime. Nüüd juba ajaloost.
Kas tuleviku toal on lagi must?
Ning mis on inimhinge kaal,
kuis on ta nõnda raske vahel?
Mis hoiab kinni inimest siin maal?
Meil oli hea. Mõlemal. Meil kahel.
Mul lõppes õlu. Vaatasin su poole:
"Jaak, veel .....
Kas..
Oled vahel end leidnud
mõtlemast,
kas oled teinud õige valiku?
Kas oled vahel tundnud,
et ei tea, mida täpselt tahad?
Kas oled vahel öelnud midagi,
mida kahetsed?
Kas oled palunud andeks,
et uuesti saaks otsast alata?
Loomulikult,
igaühel meist on olnud neid aegu,
mil me ei tea päris täpselt,
mida me siin teeme nüüd ja praegu.
See me normaalne eluteering,
ongi ju parem, kui Sul pole kõike, mida ihaldab hing!
C.S.