Kategooriata luuletused
Kokku 2220 kategooriata luuletust
vestlustest vanaisaga
Pärast J.Kaplinksi loengut
tuled
puudutad korraks hingi
siis oma ilma juurde
lähed tagasi
seegi on olemise võimalus
nagu seegi
me vend laterna valgel
tänavaloigus
peseb käsi ja silmi
öömaja täna kust leiab
vähe on tuhande aasta jooksul
midagi muutunud
*
Issand anna neile andeks
sest nad ei tea
mida nad teevad
võta mu huulilt ära ka ohe
küsimus
kas see peab nii jäämagi
aegade otsani
*
me olevat loodud Sinu näo järgi
enam ma ei küsi
miks me seda pole
Emajõe silla all
saavad valges kokku need
kelle öö pole möödunud linade vahel
.....
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
Igal hommikul
Igal hommikul,
kui päikse poole vaatan,
süda sees läeb soojemaks.
Igal hommikul,
kui sinitaevast vaatan,
kild-killuhaaval rahu hinge poeb.
Igal hommikul,
kui lilli peenras kastan,
suuremaks mus kasvab ilumeel.
Igal hommikul,
kui kulda pillub päike
ja rahulik on sinitaevas lai,
siis kingin oma südamele lilleõie,
et iga hommik puhkeda seal võiks.
tsüklist 16.a.
ära vaata mulle silma
kui mu meeltes
alles hägus käärib
õrnroheline kevad
lehed okstel mis
värelevad tuules
veel kasvada
pole jõudnud suureks
avarus taeva all
alles ise mu huuli
suudleb veel endas
helisema panna ma
ei taha armastuse sõnu
nad kiirelt
lihtsalt kaoksid õhus
ära vaata veel
mulle silma palun
ühikas
toas maikellukeste
liigvalus valge lõhn
laual tükkideks murdmata
šokolaad
seina taga uuesti alustab
laulmist üks plaat
mina Su ees nuttes
juua täis põlvili maas
teades meist iial saa paar
veel tänagi verel
ununenud pole Su
poisilik kõhn figuur
arg suu
ehas kaua kuidas põles
aknal klaasist ruut
*
Grusiinlasest veinimüüjale turul
armsam täna mu jättis maha
need lilled peos ehk
kannu veini vastu vahetad
rooside lõhn siis hõljuma
hakkab Sinu ümber
mina veinist saan pohmaka
mida siis hommikul kirun
kui roosidest tü .....
Lõoke
Juba näengi lõokese lendu,
ta lõõrib kõrge pilve all.
Lõokese lend käib üles- alla,
kord madalal, kord kõrgemal.
Nii ta uurib oma kesa,
kuhu ehitada pesa.
Liiri-lõõri, liiri lõõri,
lõo teeb sinitaevas sõõri.
Päikseketas kesal' varje heidab,
lõo oma kiirte alla peidab.
Silm mul enam seletagi,
kuhu lõoke omal pesa tegi.
Oh, Jumal, kui sul on alles 16
ma hoian Sind eneses
hästi tasa ometi
miskit jääb puudu
võtan Su uuesti päeva kaasa
kui mesilased on hakanud
sumisema
vaata nüüd on päevast
viimane kild päikest seinal
panen ta endale peo peale
mu tuba
põrand on roheline
tas on 24 lauda uks ei kägise
varsti panen helesinise
tapeedi tervele toale
eksisin põrandal on siiski
25 lauda pean teda veel
millegagi küürima
*
koivalguseks kuu jõudnud
on teispoole katuseharja
enam kõiksusega
miski minus ei kõnele
meel kuu valgusest toas
kaasa võbele
gümnaasiumis
Kui ollakse 16.a.
anna mu meeltele
aega olla helluses ja valus
rääkida ma nagunii
Sul ei laseks
hoiaksin kahe peoga
Su huuled kõvasti kinni
kõik mida nüüd ütleksid
muutuks tuuleks läheb
lendu
piisab sellest mida
näen Su avali silmades
õrnus mis mu
sõrmeotstes libiseb üle
Su näo ja juuste on
nagu siidjas suveõhk
las tema Su meeli enne
peseb kui mina Su
nägu ja huuli janus suudlen
maiõhtul
aeg sinulgi on päevast
välja minna
öö jaheduse eest
tulbil õunapuu all
õis juba sulgus teeäärsel
võilillel kuldsel
muud ära soovi
vaid öösse rahu tagasi tuleks
lillede avanemist kõrv
puhtevalguses kuuleks
päev taas ei mattuks
sõja tulle
heleroheline kevad
ilm eilsest vähem oleks
hullem muud tarviski
üldse pole enam
16.05.2022
mu öödes toom
mu öödes toom nüüd õitseb
meel üleni on sellest hele
taas kõik mus hõiskel
hõõgub hommikuni veres
ka mina olen seda sugu
iga meel kel ilu joob
kesk aja võõrast kulgu
nii ise endal hetki loob
kestaks kauem
vaid see valgus
tunde hullutav aroom
elu kainusele jalgu
jääks rohkem õites
valge toom
päike ja inimese elu
on aegu mis on olnud
päikese käes ja teisi mis
on seda praegu
ja muud ei olegi
midagi iialgi
vaarao pesupesijad
kuidas pääsevad teie
kilked ja nakatav naer
ülevaataja valvsa pilgu alt
Niiluse pilliroogu täis
mudastelt kallastelt siia
on aegu mis on olnud
päikese käes ja teisi mis
on seda praegu
ja muud ei olegi
midagi iialgi
kui ma habet veel ei ajanud
Õhtuses restoranis, teisel korrusel
linn kollaselt kumab
praad tuuakse lauale
paljudes kätes olnud
noad ja kahvlid
mu uudistavast pilgust
nagu kogemata pöördub
vastaslauas kena peake
ja siis juukseid silub ta
väike sõrmuseta käsi
mu kohmetunud pilk
pea keerab kõrvale
suu midagi ei päri
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....