Pikad Kategooriata luuletused
Kokku 1826 kategooriata luuletust
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust
Ma olen
Ma olen kui kapp,
kui selgrootu tuvi.
Nälginud peegel
või põlenud rohi.
Ma olen kui laud,
mille peal pole toitu.
Ma olen kui küünal,
mis ihaldab koitu.
Ma olen kui prügi,
mille peal ei talluta.
Ma olen kui kann,
Keda keegi ei kalluta.
Ma võin olla ka tuba,
täis eredat valgust.
Kes ootab nii vargsi,
oma head uut algust.
ah, neid
ah neid valgeid öid
kui valgus päevast
öösse mina ei taha
päiksehõõg ei jäta
tunde maha meel
värvidest ja õitest
saada ei taha vabaks
jääb puutumata voodi
kiljub õnnest hetk
kui kasel lõhnab
suvevihmast leht
sealpool seda silmapiiri
me kohtume emmates
veel mu arm
haihtunud me ümber
siis see aeg on karm
elu võimas hurm
ei usugi kui päike
nõnda kuldselt päeva
voolab igat lehte
lille joodab taeva all
on kevad elu võimas
hurm et ilmas võimalik
on surm ilm ise
üleni vaid katki hetki
leinav üksnes kurb
pühapäev
kui vähe vajab
inimene et olla õnnelik
kuulata talv otsa
jääs kinni olnud
lainete loksumist
vastu paadi serva
päikese voolamist
soontes hõõguma
verre
kure nokaplaginat
vana haava otsas
oma pessa jõudes
ammu seda niimoodi
endasse pole ahmind
kui hommik .....
järve ääres
kaldal lumest räsitud
roog meelel korraga
meenub jääst vabaks
saanud on järvel lained
vastu paadi külge nende
loksumine pärast talve
nende uuesti sünni ime
tuhandeid aastaid
järv peegeldanud on pilvi
kaldapuid täiskuud
loojangupuna oma ees
näinud kedagi vaatamas
seda kaua vees
Tärkaval aal´
Pajutududest looduse padi
on liblikal puhkuseks hea,
kui looduses lehti on nadilt,
seal pehmelt ta puhata saab.
On kollane liblikas nähtud,
värvikirevam tiirutab veel,
tõenäoliselt polegi ohtu,
et vihmane suvi on teel.
On tärkava looduse ilu
kõrgel taevas ja mullasel maal,
on kevadet südames minul
ja Sinul sel´ tärkaval aal´.
- Tarmo Selter -
2024
tuumaheidutuse kohta lugedes
kergem hakkab mis
ka ilmas ei juhtuks kestab
miljardeid aastaid taeva
all edasi veel elu ime
avaneb päiksega krookosel
võilillel kraavi pervel rohus
üleni õis
hakkab idanema seeme mullas
päevas tagasi kõik mida
ahnelt eile õhtuni jõid
nähtavaks saab olemise hiigeltung
iga lehe sünd päikeses olemise sund
mis inimene
mis inimene
endaga on teinud
mis elu sõna ajaga
tuhat aastat mööda
mingu hing ei parane
jääb katki seisab lahastes
kosmosestki vaadates
maa üleni rusudes haavades
miljardeid aastaid tähtede
põlemist jäises pimedas
kosmoses selleks oli tarvis
kui õde venda inimene
tapaks enda kõrval teist inimest
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
mis rõõm
mis ere rõõm me tunde
täidab seal hetki läidab
kui kevadet ja valgust
aina rohkem päeva
tuleb juurde
pung paisuv oksal talve
enda järel suleb
hing minemas on
ilma imelisse uude
mis kuldsemaks
saab üha lonkshaaval
teda juues argsi
endas taeva alla
seda luues
servapidi nähtvale tuues