Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Tuul
Täna tõukab tuul mis kole
ja tasakaalu mul ei ole,
tugev on ta tuulesuu,
mul kaduma läks õige suund.
Tuul ei anna ikka järgi,
arvab, et on naljakas,
kui minu kulul naljatab,
mu emotsioone kõigutab.
Tuhiseb mul ikka sabas,
lisab juurde viletki,
juuksed peas kõik sassi ajab,
pühib viimsed mõttedki.
Võilillekene
Ma ei suuda võilille vihata,
ta meenutab mulle päevi,
päikeselisi päevi minu elus
Võilill on olnud alati minuga,
kevadel ja suvel,
see on siis, kui tunnen kõige rohkem rõõmu,
läbi minu elu oled olnud ikka samamoodi,
ei sa muutu kunagi
Võilill, sa oled ilus,
ei ole sa rämps ega midagi,
oled olnud ravitseja
ja nii mõndagi
Ei saa sotti
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
nii-kui välja pistsin nina,
hakkas vihma tibutama.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
hakkasin ületama teed,
valgusfoor mul näitas punast keelt.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
otse risti minu eest,
jooksis must kass üle tee.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
kannalt ringi keerasin,
kodupoole vudisin.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
kodu-uksest sisse sain,
vihm jäi üle jalamaid.
Armas madu
Mulle meeldivad hirmsasti ämblikud ja maod,
nad on niivõrd graatsilised ja ilusad olendid,
vähemalt minu silmis
See kuidas madu roomab,
see võtab mul südame alt õõnsaks
ning mitte hirmu mõttes
Ja ei ole madu halb loom,
kelleks paljud teda peavad
ning miks lapsed nastikuid kividega loobivad?
Madu kaitseb ennast,
ei ründa niisama,
sest inimene ei ole tema saak
William Blake "A Poison Tree" (Mürgipuu)
Ma olin oma sõbra peale vihane;
Rääkisin oma vihast, mu viha sai otsa
Ma olin oma vaenlase peale vihane:
Ma ei öelnud seda, mu viha kasvas
Ja ma kastsin seda hirmudega,
Öö ja hommik enda pisaratega:
Ja ma päevitasin seda naeratustega,
Ja pehmete petlike kavalustega
Ja see kasvas nii päeval kui öösel
Kuni see õuna heleda kandis
Ja mu vaenlane nägi seda säravat,
Ja ta teadis, et see on minu oma
Ja minu aeda, varastas,
Kui öö pooluse looritas;
Hommikul, rõõmus, ma näen;
Mu vaenlane, puu all, välja sirutunud
Öösõit
Käisin öösõidul,
keegi ei olnud teel,
ainult mina ja minu karburaatoriga ree,
mõtetes ütlesin enda kallile, oled ikka üks tubli auto,
kolmkümmend aastat oled olnud teel
ja oled karburaatoriga,
see veel etem
Minu kaugtuledesse jäid ainult jäneste välkuvad silmad,
vaatasid korraks,
ja siis jooksid ära,
tihnikutesse, tee ääres
Avasin enda akna,
mõnus karske õhk oli see,
oo jee
Vatseepuuk
Jube on vaadata,
kuidas inimesed lihtsalt enda isiklikku informatsiooni ära annavad,
nagu vabaturg,
seda on kohutav vaadata,
vatseepuuk eriti,
kes üldse seda enam kasutab,
ainult vanurid
Mul hakkab kohe kibelema,
kui näen sellist informatsioon,
sa tead, kui palju kurja saab sellega korda saata?
Kindlusta enda informatsioon,
ära jaga seda vabalt välja,
see on ko-hu-tav!
Mad Max
Mad Max'il oli tema koer
ja tema auto,
see auto ei olnud välimuselt just kõige
suurem asi,
kõige olulisem just kapoti all sel oli
Ma ei räägi uuest Mad Max'st,
sest see mulle eriti ei meeldinud
Ma räägin Road Warriorist
ja esimesest,
Mel Gibson'iga -
need minu lemmikud
Just Toecutter'il
ja Humunguse'l
olid ülesblingitud
pannid,
mis ei olnud midagi muud,
kui lihtsalt mannekeenid
Eks sama kehtib ka praeguses
ühiskonnas,
kehkenpüksidele meeldib igasugune sära,
nagu harakatele
Queens of the Stone Age - Misfit Love
Tahan näha enda minevikku leekides
Ära raiska tilkagi, kallis, ma ei ole ärritunud
Seal, kus ma sündisin, pole pääsu
Pole isegi häid halbu drooge
Linnas, kas see on tõsi?
Kui te seda ei tee, käitute nagu teete
Lollide pidu, ma ei jõua ära oodata
Annan neile maitsta enda kohatut armastust
Komplitseeri, vangista
Tunnen, kuidas mu süda puruneb
Pole sündinud kaotama, kallis
Ma olen sündinud võitma
Ma olen nii kuradi haige, kallis, see on patt (See on patt)
Muutumine on saamas
(Ma vajan põnevust, põnevust, ma vajan põnevust, oh, ma tahan põnevust)
Muutumine on .....
Hüvasti armas koolimaja!
Jääb maha kauge koolikella kaja,
armsad õpsid ja klassijuhataja.
Nii kalliks mulle sai ka koolimaja,
kus veetsin enamuse ajast.
Kulutatud koolipingid,
tahvel kriidijälgi täis.
Mällu sööbinud on õpetaja range pilk,
kuid hea ja õpetlik.
Koolisööklat armastasin väga,
seal käis pidev jutuvada
ja laual ootas soe pudrupada,
et kõht oleks rahul ja vaga.
Palju naeru, nalju
pähe jääb kummitama...
Nüüd on aga tõsi taga,
ja koolist saadud tarkust tuleb eluteel rakendada.
Hinges kurb on tunne,
seda tunnet pole tundnud enne.
Nii valutav on süda sees,
kuid s .....