Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
tuhat luuletust
kui sa umbes tuhat
luuletust oled kirjutanud
avastad ühtäkki et vihm
mis neis ülalt alla sajab
teeb seda päriselt
võilill tee ääres ka värssides
päiksega kogu aeg käib kaasas
õis tema poole õhtuni kooldub
lomp külateel ka käsitsi
kirjutatud ridades
peegeldab pilvi puude oksi
nii järvevees kui sõnades
kullendab suvepäeval ööselgi kupp
sa kinni hoiad sama elu kaelast
mis päikse eest varju otsiv konn
liblika oma teelt õhku ajav sipelgas
ööseks oma õie sulgev tulp karges mais
mõned read
Lille!
Sinu loodusluuletuste side elava loodusega on nii suur ja sügav, nagu see on olnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid inimestel enne linnadesse kolimist. Mulle meenutavad Su värsid irokeeside tänupalvet loodusele. Vanade indiaanlaste meelte üheks saamine Kuu, Päikese, maa, tuulte, vihma, loomade, lindude, kaladega .. oma õpetajatega. On midagi säärast, mida inimene võiks endas taastada. Lisan lingi nende jaoks, kes soovivad sellise maailmaga pisut tutvuda. https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/76164779/indiaanirahva-toetuseks-haudenosaunee-ehk-kuue-rahva-liidu-tanupalve
Aitäh, Sul .....
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
Lembitule
hing vist sellega
iial ära ei harju
öö asemel läbi
kõleda ilmaruumi
tuleb tuppa nüüd
puhtevalgus
see lõputu hämarus
tõesti saab viimaks otsa
nii vara enam teda
sa päevas ei kohta
rõõm hinge hoovab
hiirekõrvul kui kasel oks
saab heleroheliseks iga leht
vabaneb lume alt õrnus
mis hetke üleni nõrgub
mu öödes jälle
räästad ladisevad
päeval päiksest
kilgendab iga
katuselt langev tilk
tee ääres
kärjelisel hangel
valgel sinitaeva pilvel
pungal oksal sulavee nirel
peatub kauaks nüüd pilk
sest pähe tõuseb
kummaliselt
kevade kerge kilk
kui räästa all
teeb loik solk-silk
silk-solk
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
Pärast ETV uudiste vaatamist
kelle käest küsida
kes need linnad ja külad
ükskord terveks lapib
kui vihkamine rahvaste
vahel saab viimaks läbi
vaid surnuna kirstus
mööda tänavat koju
sõjast tagasi tulla pole häbi
miinidest põllud kes puhastab
mürsuaukudest teed tasandab
ühishauda kokku kannab
laibakotis surnud hakkab
ravima katki läinud hingi
leskesid emasid lohutab
aeg tuleb tütar uuesti hakkab
küsima millal kandma
võin hakata peokingi
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks