Hinnatumad Kategooriata luuletused
Kokku 2223 kategooriata luuletust
oma esimesele tüdrukule
Sind unes ja ilmsi
hinge värinal
oodanud olen
poisieast saati
kord õnnest joobudes
kord kurbust täis maani
jah olen mees ja isa
tund siiski vahel
täis veel on Sinu ootust
ära küsi
meel sellest arutusest
miks päriselt pole loobund
me suud üksteist on joonud
me hing teineteist loonud
end pillama õitesse
päeva toonud
miljardeid aastaid Universum
Sind kaua armastanud olen
vahel näib justkui tuhat aastat
me päikses olnud kõrvu koos
ema rahutu pilk meid saadab
üks meil olnud päevas palavas
kui õlipuul Hispaanias jahe vari
üks sinimeri
kõrgusesse kaduv taevas
öös pimedas
kui kinni hoiame üksteise kaelast
miljardeid aastaid universum
justnagu oodanuks
millal Sind suudlen
puudutan luules
koos näeksime augustikuud
ehast värvub kuidas
õhtul aknal valusalt ruut
Viivuks
Kui viivuks sind
tantsule palun
Ja keereldes suudleks su suud
Kui viivuks sind süles ma hoiaks
Ja ei mõtlekski rohkemast muust.
Kui ainult viivust võiks
Saada igavik, siis
Valiks ma seda sa tea
Et üheskoos hetkena olla
Ja kokku paneks me pead
Mõtete sosinas
Tunnete embuses
Põse soojuses
Huulte kahinas...
Viivuks...
Sügis
suve lahkumise värvib
leekpunaseks ja kuldseks
meele kauaks heidab
kase kiiskavasse kulda
teeäärsete vahtrate tulle
sellest valust hing ei nuuksuks
käed pane ümber kaela mulle
*
koltuv roog järve
kaldal uuesti meenutab
suvi on möödunud
päikse asemele üksik
vares sind maja juures
raagund kase oksal
veel vaid teretab
vaher uduvihmas tee
ääres õhtuni veretav
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
suu lausumata jätab
kas me nüüd olemegi
saanud üksnes varjudeks
kes piidlemas käivad
ka unes üksteise saatust
vaatavad tänaval järgi
seisavad kogu aeg eemal
lausumata ent jätavad
oled endiselt armas
kallis pilk Su näost
otsib sellele kinnitust
ka täna veel talves hallis
kaua oodanud olen
mu unenägudes kordagi
pole olnud ühtegi inglit
ei poisi ega mehe eas
kes puudutanud oleks mu silmi
silitanud pead
linnade mustavad varemed
käisid hirmutamas
hoopis öösiti mind
alles isaks saanuna
nägin ma neid Raffaeli
rõõmsapõskseid lapsukesi
taevast alla maa peale
laskunutena
magamas oma lastetoas
ma siiani andestada
pole suutnud Euroopale
tema arutut julmust
ideedest tekkinud hullust
sõdade pillerkaari
aega kus taevas
ei saanud olla taevas
maa maa
*
maal kui voolu pole
kuskilt aastate korra alt
tuleb meelde
kuidas vanaema
õlilambil tahi keeras
väikseks puhus
lambi kustu
öö ja pimedus tuleksid
tuppa lapse silmas kestaks
magus uni hommikuni
ega ma hästi siis aru ei saanud
taht alles suitses kust tuli
äkki tuppa pimedus
aastaid võttis enne kui mõistsid
see pole midagi muud
kui üksnes valguse puudumine
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean