Vaadatumad Varia luuletused
Kokku 539 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Unenägu
Hommikul meenutasin oma unenägu,
seda ilusat ja ulmelist lugu:
kus tiiger läbi sinise tule hüppas
ja Päike maakera lükkas,
kus tank oli kõrgemal kui tornitipp
ja mulla all lumes lehvis lipp,
kus tuul puhus sisse kõrvust
ja sosistas ülekuumenenud ajule õrnust,
kus ainult üks huul tegi musi, päriselt,
ja ekskavaator mängis, et külmast väriseb,
kus jää-äärelt algas suvi
ja armastus tundis ilust huvi.
Siis aknast välja vaatasin kui tõusin voodist,
väljas kõik oli täpselt mu unenäo moodi.
-Alice
Kodu
Astud sisse ärevuses,
uudishimust pakatuses.
Vaatab vastu vanaema
igapäeva harrastuses.
Loodad sa, et vestlete
hoopis ainult passite
ehk ta lihtsalt pelgab
ammust last ta salgab.
Vaikselt kostub tema vigin
muidugi ta sule sihib.
Taas sa kole, loll ja paha,
iial ei tee nii kuis tahab.
Taas sa nukralt noogutad,
tema sind vaid pahandab,
lahkub siis, et minna
tore on taas kodus olla.
Üle varju
Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?
Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise plaane haub
vaid seesama inimene,
jooksuringide siseradasid püüdleb
vaid seesama inimene –
ja Valguse nime hüüdleb
vaid seesama
Inimene.
/Mari*Uri/
Sügisene kooliaeg
Käes on juba novembrikuu,
ehteist puhas iga puu.
Õues olla pole hea,
toas nüüd olema vist peaks.
Õues igal ajal pime,
see on väga, väga nõme.
Koolis keegi käia ei viitsi,
aga peame käima siiski.
Aina kahed-kolmed reas
tarkust pole üldse peas.
Õpsid mölisevad aina --
eile jälle kahe sain ma.
Luuletus
Luuletus on
põlemine,
hinge õrna ohe.
Luuletus võib tulla kaua,
ilmuda võib kohe.
Luuletamist pole vaja
ette õpetada...
Hindamise-võrdlemise
ka võiks lõpetada...
Süda räägib - sina vastad,
kuni saabub vaikus -
rahu nagu armastus,
mis sõnadesse
kaikus.
/Mari*Uri/
muinasjutt jääb lõpuks raamatusse
Kõik! Sai läbi meie muinasjutt
jäi alles vaid kurgus kirvendav
nutt,
kõik endine soe unele heitis
mälestus end me südamesse
sügavale peitis
vaikusesse vajus paik
kus enne kihas elu
valulik on möödanikust arutelu
kui keegi meenutab mälestust
mis mu peast pühitud sai
pean trotsima hinges kibedust
sest pisimgi mälestus on pai;
kuid see mis kadunud, see kadunud,
kunagi oli see tee me õnnele ladunud,
aga see mis muutis meid õnnelikuks siis
lahkudes ka kogu õnne
minema viis.
Muinasjutud jäävad lõpuks
alati raamatutele
nad pole loodud meile
-õnnes saamatutele .....
....
Sõnu sõlme keerutades vägisi sai loodud
ümmargune õhust kera. Tuulega see lendas
kaugemale postist, kuhu mõte üles poodud.
Sõna kukkus kildudeks, vaid täht jäi iseendaks.
Vihmaga käis paljajalu mööda muru ootus:
alasti ja puutumata kordumatu isend.
Jahedaks läks olemine. Unistustes kootud
rüü ehk toonuks hingesooja. Soov kui olnuks pisem...
Kurvameelselt, õrnal toonil, vaevu kuuldus aime:
õigest-valest, tasakaalust,sellestki, mis näis.
Palju muutus paremaks, vaid tõde nuttis taimes,
millest unelm paljajalu vihmas üle käis.
(Heliriin Puistamaa)
Ma nägin und ühest Maast
Ma nägin und ühest maast,
mis oli ilus.
Seal vaba olla ma saaks,
sest seal lihtsalt nii ilus.
Ei vaesust, ei rikkust,
ei nälga, ei himu.
Ei suurust, ei pikkust
ja vägivallale ei kisu.
Ma istusin majas, kus soe ja hubane,
ja päiksekiired langesid tuppa.
Ja aknalaual suur roos punane,
ja kõik on nii ilus, et kuhugi ma ei rutta.
Taavi Järv
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....
Kevad ootus.
Vaatan kaminasse,näen tuld
see sama kaunis,kui jõesängist leitud kuld.
Pole isu ega tahtmist välja minna
mitte isegi suitsule,ei kuskile linna.
Väljas külm,kõle sügis tuul
viimast kella näitab veel klassikaline uur.
Oh võiks tulla lähemale see kevad
kõik seda ju igatsevad.
Marko Vaima
*
Elu on hirm
armastus on bioloogiline kokkusobivus.
andestamine on unustamine ja loobumine
suitsetamine on surm.
tervis on sport
pisarad on matused.
elamine on julgus
unistus on illusioon
Naer on õnn
Valu on tunne
Pääsemine oskus
teekonna lõpp on kui vajud igavasse unne.
A.
Säravam öö,
Aastavahetus,kõige säravam öö,
saabub südaöö,taeva valgeks lööb.
Soovid,hõikad kõigile head uut,
avaneb shampanja,hõissa saluut.
Uuel aastal,tee asju paremini,
halba tuju näita välja harvemini.
Naeratus näol,et rõõmus oleks meel,
soovin vaid,uue aasta eluteel.
Marko Vaima
Lömitus Lääne ees
Ei ole minust mässajat
mus puudub vastuhakk
on alandlikuks kasvatet
mul iga närv ja rakk
ei mina iial tõsta pead
ei taha kaeda silma
ja ilmselt läbi suure vea
ma sündind siia ilma
mu pähe tohib istuda
mul seisukohti pole
mu üritused luhtuvad
ja hingelt olen kole
ma müüdud rahakuradil
ent raha mul ei ole
ma olen valge moorlane
jah Eestist pärit olen
Gailys
Hundijaht
Visalt sööstan ma, raugeva jõuga.
Olen taas nagu eilegi sees -
olen piiratud nurjatu nõuga,
taga lärm, lipud ees, püssid ees.
Kuuse varjavad passivaid mehi,
püssid pauguvad, vägev käib värk!
Lumel visklemas huntide kehi,
iga loom alles pool-elav märk.
Nii peavad kütid hundijahti. Peavad jahti!
Üks kiskja kõik, kas ole kutsikas või rauk.
Ei pääse ajajaist ja koertest enam lahti.
Ja punakirjumaks teeb lume iga pauk.
Pole võrdsustme jõudude vahel,
kätt ju kütil ei väärata hunt!
Punalippudest piirab meid ahel,
nii meid hävitab julmalt see p .....
See ei ole minu luule
See ei ole minu luule -
vaid keegi kõneleb mu sees.
Ta muljub mind ja midagi ei kuule -
ja ta kirjutab mu eest.
Ta näeb maailma nii, nagu mina seda ei suuda.
Kuid oma saladusi minuga ei jaga.
Aru kaotamise hirmus, ei ma midagi muuda,
ta tuleb ja ei küsi, kas ma tahan.
Vahel räägib tema minu eest,
kui lausun ilusaid, armsaid sõnu.
Kas on see mina, või parasiit mu sees,
Kas tunneb ta sest mõnu?
Taavi Järv