Hinnatumad Varia luuletused
Kokku 537 luuletust, mida on võimatu teiste kategooriate alla liigitada - nad on väga väga erilised
Esimene
Tean, et läbi irvituse,
läbi teineteisepiina
kaotame me ligimese.
Sinagi.
Iseennast ma ei talu
talutatavana.
Olen kuulmas: leia rahu
endas. Elavana.
Ei ma ela seda kaasa,
millest tõukun siiski.
Ainult nähtu võtan kaasa.
Ta mu ära viiski.
See ei ole äraminek.
Algav tulemine?
--- --- ---
Valgus paistis.
Ja ma kuulsin:
Ela, inimene.
On Isa andnud
On Isa andnud, mille nimel surra -
kuid ise leidma pean, mille nimel elada.
Ühel neist võid lasta tulla -
ei teine lase sest end segada.
On Isa andnud, mida mõista -
mis jääb võõraks, ise leidma pean.
Osa antud kaotada, osa võita -
ülejäänut kaasas vead.
On Isa andnud kaasa kulla -
mis kallim, ise pean veel otsima.
Osa siia jätan, osa võtan mulda
ise õpin ahvatlusi trotsima.
Aeg
Redel maja seinal
pleekinud on ajas,
oli aeg mil seljas
seda kanda oli vaja.
Ajas maha jäänud
mälestuste rada,
mida elu toonud,
mida meenutada.
Aeg ei aega küsi,
võtab kaasa kõik,
voolab nagu vesi,
kaob kui kajas hõik.
Mõni jälg see püsib,
teine kiirelt kustub,
aeg see aegamisi
liigub Sulle vastu.
- Tarmo Selter -
2022
Me laualinad nurmedel on pleekind
Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.
Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Ma usun, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?
Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.
Laps
ei ole lõppu
raamatute riiul
ka siis kui mul on
kaetud silmalaud
nii palju näeme
meie omi kõrvu
tao rauda seni
kuni kuum on raud
ma tulin tuppa saama kõhtu varju
ja võtma laualt tuletikkusid
siis sina ise küünal pikalt pihus
kuu veerev laubal ja sa magasid
ma läksin õue naervat treppi mööda
sääl kuulas rahvas last fanaatilist
ja ma ei julgend tema poole hüüda
tas oli kõike ka dramaatilist
laps rääkis müüril
.....
Tore mõte
Ühel korral üritasin
lumehelbeid püüda,
nii kui mõne kätte sain,
siis sulasid need peost.
Teisel korral vihmapiisku
haarasin ma käega,
tulemuseks veidi niiskust
sain ma loodusväest.
Kolmas kord ma olin tark
ja mõtted püüdsin kinni
pliiatsiga paberil nad
üles märkisingi
lugemiseks neile veel,
kel sama jama käes,
et vahel tore mõte see
on libisenud käest.
- Tarmo Selter -
2022
Mäss kooli vastu
Koolid lagunevad,
Seinad pragunevad.
Õpsid on jobud,
välja näevad nagu jõehobud.
Kooli tulin üks päev.
Kahju küll - aluspükste väel.
Tulin kooli bemmiga,
lasna gängsteritega semmin ma.
Kooli uksel kirjas "KIIRITUS".
Huvitav, miks mõnel õpsil kapis peidus piiritus?
Õpilastele ei meeldi üldse saku*
Õpsid ütlevad: "Saad viie, kui altkäemaksu pakud."
Miks nii mitmed kasutavad põsepuna.
Ütle nüüd neile: "Ime muna!"
Koolis toiduks jälle lobi,
maitseb ka kuis koera robi.
Koolis käia pole lust,
kui joogiks sööklas a .....
Mõeldes Eestist
Luuletus on see, mis hoiab minu meelt,
terasena, avatuna, rikastab ka keelt.
Vahet pole, kus ma olen, rändan eluteel,
luuletus, see väljendab, mis toimub minu sees.
Kaugel, kaugel, on Eestimaa, nii kallis,
varakult, noored, kirjutavad seal.
Mäletan, et kunstnik, argipäevas, hallis,
maalis me linna, tänava peal.
Siin ma nüüd olen, palav on siin öö,
sõber täna mainis, külmetab tal tee.
Kuigi olen kaugel, on kindel see,
et mõtteis pole jäänud ma üldse eemale.
Viljo Soon
Ratsutamise mõnu
Päikesetõusu nüüd nautida saad,
mil iganes seda vaid soovid.
Kui traavid kastest märjal maal,
või jalutad lumisel hoovil.
Ära käi teiste tallatud rajal,
uus endale leia see siin!
Sinu enda heade mõtete jada,
kindlalt õnnele viima peab nii.
Kuid sinagi vahel eksida võid,
ja kukkudes haigetki saad.
Kuid tõde on see mida isegi tead,
see polnud su viimane lend.
Naeratuse taha peidad valugrimassi,
ei tea kust leiad jõu.
Aga mina tean mis tunne on see,
kui hobuselt kukkuma peab.
Hobu ootab et edasi minna,
kuid sina veel roomad mudas.
Vaevaga ennast nüüd .....
Kogemata
laps ema sees võib üles ärgata
kui ema ehmatada kogemata
ei ole õudne surnult ärgata
on õudne surra elu kogemata
kui sekundis on hingetõmberuumi
ja minut kulub enne kuni jahtud
ei näe sa pisaraid neid killukesi kuumi
sest sina lähed ise aina lahtud
nii kuivab pisar kokku naerulohku
ja selle päris kinni vajutab
kaks elu äkki läksid niivõrd lahku
et lahkuminek pole tajutav
kõik ilmsed asjad neli rubla raha
pool klaasi piima keldris soome kelk
on jäänud niivõrd lootusetult maha
et sinus .....
suvine kruusatee
suvine kruusatee
ja lõputu kuumus
ja sellel tolmul astumine
kus kõrval on lõhnavad põllud
saadused, mis ehk valmivad sügise tulekuks
seal teel on kerge ja lihtne
kui mahe suvetuul paitab su nägu ja keha
seal on kerge ja kerguses peakski elu kulgema
mitte raskeid kivisid endale taskusse toppides
Mu elus on tunde mis mõlgita
mu elus on tunde mis mõlgita
ükskord söön seda usku kui lanti
olen kala mind enam ei tõlgita
ma ei uju ju igasse kanti
ja ka lanti veel elusast eristan
(ise elus ja läikivat tõugu)
kuni tuleb hetk mil ma veristan
oma lõpuni laiali lõugu
rõngassärkides soomussonides
vahest seisate kalasabas
aga müts võtke maha selle ees
kes mu enda teadmata tabas
Kõrges rohus suures rahus
Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus --- --- --- --- ---
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.
Tuul
Täna tõukab tuul mis kole
ja tasakaalu mul ei ole,
tugev on ta tuulesuu,
mul kaduma läks õige suund.
Tuul ei anna ikka järgi,
arvab, et on naljakas,
kui minu kulul naljatab,
mu emotsioone kõigutab.
Tuhiseb mul ikka sabas,
lisab juurde viletki,
juuksed peas kõik sassi ajab,
pühib viimsed mõttedki.
Pilk ette
I don`t know – simply how?
Can´t you live here and now?
That` s simply not empowered,
Not now and not at any hour...
Veenad saatust, et kõik paremaks saab,
Pidevad ülehüpped ähmasesse tulevikku,
Loodad hetkele, et jõudu täis taas,
Kuid miks mitte, et hetkes juba ulatud?
See ees sind ootav tundub nii tore,
Igal sammul ootab sind tegev uha,
Et kukkuksid sinna lausa kohe,
Pilk ette on värske, kristalselt puhas,
Kuid pilk su näo ees on udustatud,
Selles kaalu sa ei näe ning ka unustad...
Не займу себя определением,
Ценно ль слово .....
Kolmas
Kolmas, ikka on kaks võimalust.
Kolmas võimalus.
Vaata.
Aga üksi oma nägu puutuda...
Kui on pime, ja puud koolduvad
maa südame poole, ükskõik, kelle aias.
Mis tunne on kurbus?
See ei ole küsimus.
See on lõhn.
On ainus võimalus,
et see on lõhn.
Kolmas võimalus