Sõnale aare leiti 412 luuletust
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Vanakuu jääbki Rootsi kohale
Segregatsioon on vabatahtlik
mida pigid ise kontrollivad
Rootsis elu tänaval on ohtlik
püssid, pommid ja rusikad välguvad;
mis seal toimub
on näide multikukti kurjusest
tšurka vaevalt kohalikuga lõimub
vakatab naabermaa enda loomusest;
keegi räppar sai tina
oi ei, keda kotib mingi amatöör
gängiliige võid ka olla sina
14 a. täis kurjust ja väike sütenöör;
nüüd kärgatas jälle mingi lõhkekeha
kättemaksuks mingi neegri pärast
kaoses politseil pole sittagi teha
elu seal ei erine Ameerikast;
kahel ilmakaarel naaber Eestile on loll
kahel rindel loomade .....
SHOPIN SPRING WALTZ kuulates
Su sõrmede all
klaveril klahvid loobunud on
nootidest paberil
linnuparvena mere ääres
nüüd tõusevad lendu
üleval õhus kokku saavad
päikese kuldseks vihmaks
lillel lahti läks üleni õis
nukust liblikas sündinud
kuivatab tiibu
mets hakkas lehtima
mina vist jäängi
päevade lõpuni püüdma
helide aukudes võrku üksnes
aja käes külmetavaid sõnu
Me oleme hoopis midagi muud
Me oleme hoopis midagi muud
Kui lihtsalt liha ja luu
Süda ei ole vaid pump
Keha vaid rümp
Soontes ei voola vaid veri
Oleme ookean
Oleme meri
Vikerkaare seitsmel värvil
Pesa meie sees
Igal värvil oma tähtsus
Meie pärlikees
Seitse pärli igaühes
Suunaga alt üles
Punane on alustala
Alguse saab juurest
Mis meid hoiab maas
Pühaduse soojas süles
Kasvavad me soovid
Päiksekullas säravad
Me sisemised hoovid
Roheline on me süda
Roheline aas
Mida külvad
Seda lõikad
Viljakas see laas
Sõnad justkui sinilinnud
Lendavad me suust
Valed sõnad
Nagu pinnud
Lõhestava .....
Päkapikud lõkke ääres
Päkapikud lõkke ääres
pärast pikka päevatööd,
arutavad isekeskis
kuhu minna sellel ööl?
Päkapikud ju ei maga,
tuli takkus kogu aja,
abistavad jõuluvana,
kel' vitsakimpu pole vööl.
Pakitud on terve aasta kingikotte ilusaid
lastele, kes isal', emal', olnud head ja kukupaid,
ja jõulusalmid selgeks said,
lapsed on ikka head ja paid.
Mooride dominatsioon
Sajandeid pürenee poolsaarel
käis kultuur võõral kaarel
nendeks moslemid Hispaanias
ja Portugalis valitsemas;
ning jalgpallis seekord
toimus beduiinide hord
meedias lõhkes suur mull
kui alistati Portugali 1:0;
mingi hui riik Aafrikast
sai uuesti punkti väravast
ehmatates romaani rahvast
saades vastu hammast;
paras sulle, Ronaldo
tee Punasesse Merre saldo
et sinusugune libu end ära uputab
ja vaevalt nüüd Mooses merd poolitab;
Prantsusmaa neegritel nüüd
kostab nende jahihüüd
asudes pronksodadega beduiine küttima
kõrbes vaen kipub süttima
Soovide Jõuluvana
Varsti tuleb jõuluvana,
valges pikas habemes.
Kõikjal, kus ta ära käib,
maha jätab soove häid.
See on soovide Jõuluvana,
tal soovikott on üle õla,
soovid, mis on palutud,
kõi on kotti mahtunud.
Nõnda soovide Jõuluvana rassib,
soovidest pungil kingikotti tassib.
Varsti süttimas on tuled,
jõulutuled üle maa.
Üle maa-ja ilma suure,
üle taevakaare ka.
Jõulud on ju tähtsad, suured!
Ellu ärkab terve maa.
Provokaatorid
Provokatsioon -
odav mäng, labane.
sügavad probleemid on teil ajus,
kui arvate, et teil on õigus.
Lapsikud olete, nagu pubekate armee.
Olete haiged, seate ohtu elu.
Te ainult näete seda,
et teil on õigus -
Sobiksite Seewaldisse vabalt.
Kadestage edasi.
kadestage end siniseks,
või lillaks,
sobiksite vabalt vikerkaarelipu alla.
Suudate ikka sellist pedenussi välja mõelda.
Idikad
Minu maailm on minus
Olen maailma naba
Või hoopis ta telg
On kujutlus vaba
Ei ängista pelg
Minu maailm on minus
Mu teod ja tõed
Ja sinu on sinus
Kõik su saared ja jõed
Kõik su metsad ja maa
Su tuuled ja müha
Kuidas annad nii saad
Pööreldes üha
Ümber telje ja tõe
Mis su südame seadus
Ellujäämise teadus
Nii palju jõgesid
Nii palju tõdesid
Voolamas kokku
Meist läbi ja üle...
Allikaveele avan ma süle
Läte on puhas
Seal valet veel pole
See on me telg
Meid koos hoidev side
7.04.21
Kuusk
Metsa ääres ilus kuusk,
rohelised okkad puul.
Ei võta teda tige tuul,
temast vaid on laulud suul.
Tahaks näha kuuske seal,
ka imekaunil jõuluaal'.
Kui ta peale lumi sadand,
kuldne kuuvalgus peal.
Metsa ääres ilus kuusk,
rohelised okkad puul.
Ei võta teda tige tuul,
temast vaid on laulud suul.
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad