Sõnale ajal leiti 780 luuletust
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
Omal ajal omal rajal
Rohi juba rohetamas,
rohi roheline on,
taevas värvi vahetamas,
taevas sinine on küll,
kruusateedel kruusakivid,
kruusatolmune on maa,
metsarajad, metsasihid,
metsas rohelus on taas.
Oota, kallis kaaslane,
kas läheme koos edasi?
Ole linlane või maalane,
kas kõik see jätkub sedasi,
et oleks naeru, rõõmulusti,
õnnelikum on maailm,
ei armastus saaks otsa ühti,
rõõmust säramas me silm....
Meil on kodud, maad ja majad,
kas ehk nõnda edasi
kesta saab me elu ajal
kõik veel ikka sedasi,
et üks hetk on ja jälle pole,
on elu üllatusi täis,
rahvas kaob, kuid e .....
Vanal ajal nooruses
Elasime külas kus oli soe
ei- mitte kliima poolest
inimesed olid soojad
oma kätest ja südameist
Piimajõed koosnesid küll
peamiselt veest
mäed olid mullast
aga olemas nad olid
Oma vaimu viletsust
käin seal praegugi näitamas
imestades lahkudes
kuidas kõik võib na lihtne olla
Puust poisi külvatud rahapuu
kõrgub seal tänini
okstel ripuvad
mõistmine lahkus ja armastus
oleseekessaoledpeaasietteistelehea
ja kõik muud maailma magusad viljad
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
selliste valgete ööde ajal
selliste valgete ööde ajal
ütled kergelt endale
õena emba suve
seda kes vastu tuleb
ööl ukse selja taga suleb
ära võtab hommikuni une
*
ära mine veel ära
akna tagant
mu valgete ööde rõõm
ma magada ei taha
hing saab vabaks
kui veres selline
suve õitsemise lõõm
lumeni alles
nende hetkete hõõg
kurgus nende ilu sõõm
*
Armastuserongis pole ajal kiire
Unenäo puudutusest
äratasid mind üles.
Oma ajatu hinge väega,
puudutades mind,
armastava käega!
Kas kuuled? Ma armastan sind
Tões ja usu Jõuga
Jumalikkuse sillal.
Kõik see juhtub täna, mitte, millal?
Tõin su siia vaatama öötähtede sära,
Et olla sinuga eemal
Seal kus pole kära.
Ma puudutasin sind
Et ära segada meeled
Ja üheskoos põimida keeled
Et üheskoos teha asju
Siin ja sealpoole piire
Ajal ei ole meie jaoks enam kiire.
Sest igavese armastuse rongis peatub
Alati ruttav aeg, mis üritab sind
Emotsioonide tulva matta,
Halli ürpi katta
ja armastuse e .....
Ajal alati on aega
Ajal alati on aega
olla hetkes Sinuga,
näha rõõmu, näha vaeva,
nii saadki üheks temaga.
Ajal ajatu on tempel,
kõik, mis teed, ta mäletab,
elu ajas ikka lendleb
ühes teise eluga,
kellega ta kuulub kokku,
hoiab oma südames,
saatus paneb aja lukku
kõigis meie hetkedes...
- Tarmo Selter -
ajal mil aega
Ajal mil on aega, seda ei väärtusta -
ajaruumil, piiramatu võim kõigi üle.
Momentselt mälestusi, ei jäädvusta -
sest Sul on aega, alati ütled.
Kuid kui homset enam ei tule?
Sõnad - vaikivad, kuigi keelel.
See keda ootasid - üksildusesse sureb -
kuigi Sinu aeg, ootab teid koos eilses.
Õhtust, saab vaid päeva vari
naer sulandub üheks pisarates.
Eile oli halb - tänaseks on parim-
keda lootsid leida ...
Nüüdseks on teil aega -
Alatiseks.
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024
Halb näitleja ei suuda esitada rolli….
Harjutagu pealegi, et hääl on kähe…
Ikka vaadatakse justkui lolli…
Ja esinema kutsutakse vähe…
Halb kirjanik ei suuda edastada mõtet..
See arusaamatuks jääb juba eos…
Kasutagu pealegi mistahes võtet..
Lugematuks jääb ta tähtis teos….
Aga mina pole mitte keegi…
Aeg-ajalt kirja panen mõne rea..
Ükskõik mida ma ei teegi…
See olema ei peagi….nõnda hea…..
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....
paadis
penikeelte kitsad lehed
minemas jõe vooluga
kogu aeg kaasa aerude
sulpsatused aegajalt vette
lõhkumas järve peeglit
hommik on kohal
udu otse tõuseb üles
kui vähe on tarvis sõnu
et hetke pritsmetest märga
niimoodi hoida
nende vahel süles
tulla niimoodi koju ühes
