Sõnale eitus leiti 21 luuletust
Eitus
Ma ei tea ja ei tahagi teada
tundeid tunde pärast tunda ei taha
ma heale siiski tasun heaga
maaslamaja kuid jätangi maha
ma ei ütle kui pole midagi öelda
vaateid vaatamise pärast ei vaata
ma mõttetusi ei taha mõelda
ning saatust pikalt ei julge saata
ma ei armasta armsuse pärast
ma ei hoia, et vaid endale hoida
appikarjet kuid eristan kärast
ilma kaotamata ei saagi ju leida
ma uskumatut nii lihtsalt ei usu
ning imede üle enam ei imesta
suusoojaks öeldud sõnad jäägu suhu
väline hiilgus mind ammu ei pimesta
Gailys
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....
Kui valu ajab valu taga
mul oli seda pausi vaja
meenutamaks endale
et pisarad on võimalikud
et agoonia on võimalik
et kurbusest öösiti patja nutmine
ja paistes silmadega ärkamine
on võimalik
need kogused alla surutud tundeid,
mis tonnide viisi
on emotsioonide laos nii ära paigututud
et nendesse ei vaadataks
tulevad ülesse
kolm ööd on möödunud nutuvines
keha on pideval pisarate stardil
et ometi hakkaks taas tööle
saaks selle kehast välja
saaks vabaneda
ja sealt meie haigused alguse saavadki
me ei vaata enam endaga tõtt
sest aega ei ole
ega ei ole ka tahtmist
ebameeldiv kiir .....
"Breakfast at Tiffany's"
sinu naeratus
kombineeritud valguses ühildub
punaste sümbioos
just nagu põimuksid nad teinteise ümber
nii naerus kui ka vihas
ei karda öelda, ei karda jääda tagasihoidlikuks
sõbrad, kes armastavad sind luu üdini välja
igal hommikul
kui ärkad nende kõrval
või avastad, et nad on magama vajunud sinu sofal
need on need, kallid
keda hoiad ka siis, kui endal käed on külmad
--
armastus paneb naeratama
ja isegi kassid ei saa aru, mida ajan
kombineeritud jõud ja kombineeritud tugevus
ainuke, kes teab
et saan tema kõrval seista võrdselt
ei pea ennast .....
Onu Väino võlutrikk
Onu Väino vahetas mütsi
on sinine kübar nokatsi asemel
kutsub enda juurde lapsi
tal trikid kõrgel tasemel;
ajab käest võlukepi
ning istub toolile
kohendab oma keepi
ja palub kellegi sülle;
Juku ligineb onule
kes usub Väino tempu
nüüd istub siis peale
"Ütle, kas tunned mu näppu?";
poisil kakiauk valus
ja Väino käsi laiutas
hoopis selles trikk peitus
kuidas pedofiil pätipoissi ahistas
Õnn mängib peitust minuga
Õnn mängib peitust minuga
otsin teda ma
Õnn mängib peitust minuga
ta pooli ei vaheta
Otsin õnne siit ja sealt
otsin ikka veel
Õnn ei välja tulla taha
aeg ju pooled vahetada
Võtan kokku kogu jõu
pühin higi,küsin nõu
Endas kõik ma ära muudan
küll siis õnne leida suudan
Leidsin õnne ülesse
ta peitu pugend õuele
Iial enam taha ma
mängida peitust õnnega
Maskeraad
Varjudes, kus võõraid kunagi ei nähta
elavad sinu süngeimad hirmud
nagu loomad, mis ootavad öösel sööta
avavad oma suud;
kinnitud mineviku õnnest, mida pole olnudki
sinu pimeidamas tunnis
oled sohver, kes pole rallit võitnudki
istud ilma näota kolonnis;
ära sule oma silmad
sellega lõputult end ei varja
valeliku usku hõlmad
jätkad teed tühja karja;
see on lihtsalt maskeraad
kahtlased näod argipäeva paraadil
ja mis kurjust sina peidad
nagu teised, oma moondunud fassaadil?
Peita end öösse...
Peita end öösse.. Seal varjatult seigelda
Kiigata sisse ja tundega heidelda
Vaadata valgust ja varjude vihiku
Korjata tähti ja kuud endal pihku
Peita end ööse.. Nii pikka ja pimedat
Leida ja otsida teid künklike.. Siledaid
Aimata varjudes peidetud kuma
Läita ja täita endasse koidu puna
Peita end öösse…täis tähtede sadu
Aimata ette käidud käimata radu
Rännata ülal ja all mere piiri
Püüda endasse kuult langevaid kiiri
Peita end öösse.. Täis saladust.. imet
Kohtuda haldjaga näha ta ilmet
Küsida nõu Kust teedpidi minna
Astuda enda .....
suutepunkt
tahutud tääkide poole
jalutab kes
südame sulatet loomet
valutab kes
pimedust valgesse
jälle ja jälle
talutab kes
kummuli maas kui
kummuli maas
on hing
lähemaks taas
saab pöörleva pisara
ring
ning
eitusest jaa ja
jaatusest võibolla
või
puute punktist
saab küsimärk
kes sellise maailma
lõi
Sanya
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
Sellel metsateel
Astud tasa minu kannul,
lehe sahin rohu sees;
kõikjal hämar,jahe õhtu,
mulle tuttav metsatee.
Puude varjus mind sa jälgid,
nagu peitust mängides...,
hingetõmbeid,üpris vaikseid,
selja taga kuulen neid.
Pööran ringi,targad silmad,
merevaigu kollased...,
pilk on tuttav,vaatad otsa,
lõhnu sisse ahmides.
Oled hunt,ning kelle leidsin,
külmal talvel sellel teel...,
oli ulg,nii hale,kaeblik,
sa nõrgalt lumes lebades...
Silmad,milles valu,piin
ja kurgust kostuv korin,
soe veel keha...,sellel veri
ja punane ka lumi...
Kas oli püss või teine loom...,
mul pol .....
Sünnipäevaluuletus tüdrukule
Sa olid pisikene armas plika,
kel päiksetäpid põskedel reas.
Sul mõni hammas suust puudu oli ikka
ja valendavad patsijupid peas.
Sa märkasid kõike, milles peitus ilu,
ka põllulillele sa tahtsid teha pai.
Nii õrnalt üle samblatuti silud
ja imestad, kust lepatriinu täpid sai.
Mis sest, et lapsepõlv on jäänud selja taha,
mis sest, et rohtu kasvand liivakast.
Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles,
et möödunud mängud jääksid mängumaaks.