Sõnale elut leiti 268 luuletust
Põimunud koostöö*
Naise jaoks peaksid olema tunded
nagu argipäevane kodusesse tiigivette sulpsamine
ta ei karda sukelduda sügavale
mees aga täidab iga su soovi
nagu oleksid ta teinud kuldkalaks
aga nii see just toimibki
sellepärast see koostöö ongi nii viljakas
peegeldades vastu seda,
mida ma olen ammu teadnud
saan kõik, mida soovin
aga mitte egost tulenevad tühi-tähi soovid
vaid südamest tulevad magnetiseeriva lainega soovid
ta ei keelanud mulle kunagi midagi
mina talle ammugi mitte
ja nii oligi võimalik koostöö
vastastikusel usaldusel põimuv koostöö
valitud koosloomine
.....
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
Emakeel
Kõige armsam kõla on ema unelaulul.
Ja siiraim on väikese lapse jutt.
Eesti keele kestvus on me endi õlul,
see pole pelgalt muinasjutt.
Oma emakeeles vaid unistan ja loodan,
süda laulab eestikeelset laulu.
Omaenese mõtteid väljendan
esiisade keele kaudu.
Ja elutarkused kõik talletan
läbi ilusa emakeele.
Kui kord siin ilmas ma lõpetan,
emakeeles saatke mind teele.
ühel teel
Me oleme kahekesi eksinud eluteel,
vaatame tähti koos linnuteel.
Ei tea kuhu poole jääb paremus,
lohutav on see pimedus.
Hoia mind ära, lase kunagi lahti,
terve öö minuga tantsi.
Tahan igavesti olla su embuses,
püsigu armastus me pilkudes.
Tean, et kummalgi meil pole elutahet,
ootame koos me viimast hingetõmmet.
Ära lahku veel, me leiame tee,
suitsiid, see pole pääsetee.
Ära lahku minu kõrvalt,
ole elu lõpuni minuga rõõmsalt.
Ole minuga viimse tunnini,
kuni elu viib meid pilvini.
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
elutahe
Ma istun voodil,
käes "pliiats" veretindiga.
Tahan olla paremas, seal kaugel kuskil.
Tõmban enda nahale joone surma sooviga.
Aga, mis siis, kui ma lihtsalt lähen,
äkki kõigest mis piinab pääsen?
,,See pole väljapääs ju",
aga äkki on see ainus, mis vabastab mu?
Kaua ma olen veel siin maailmas,
juba ammu soov surra minus ju tärkas.
Aga sina, sina oled mu viimane tahe elada,
oled ainus, kes suudab mu lahkumist peatada.
enesetapu ja kohvi vahel
tapaksin end, või valiksin täna kohvi?
olen maganud, ent väsimusest ohin.
elutahte saamiseks vanu pilte sorin,
inspireerid mind, kas sulle helistada tohin?
kuulaksin vaid sinu sõnu,
mind ei huvita see moraalitu lõbu,
selles ju peitubki meie kahe võlu,
südamliku suudluse tekitatud mõnu.
oled armas, nii ilus,
kohe alguses
nägin miskit sinus.
päevavalguses, kui läbin neid tunde,
mõtlen vaid, millal taas saan sinu juurde.
pelgalt neid sõnu ei pillu ma tuulde,
teen haiget vaid siis, kui hammustan sul' huulde.
kuule, kallis, kas sa märkad,
et hommikul vaid sinu ni .....
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Vikerkaar või must ja valge
Siis kui tüli päeva valgub
kellel õigus
kellel mitte
justkui tige ei näe valgust
nägijal on prillid ees
Mõtle .....
Kas on elu must ja valge
sinul õigus
temal mitte
või on siiski värve peidus
rohkem meil siin eluteel
Näe ja kuula mis ta ütleb
kõigel põhjus miks nii keeb
võib ju olla tõde varjus
sügavamal vestluses
Jaanuar 2024
Sõbrake hea
Sa ei jää üksi oma murega,
nii see ei pea ju olema.
Sõber hea appi on tulemas,
hea, kui ta Sul olemas.
Sõbraga on üks Sul mõte,
kurbuse-ja rõmupisarad ühised on.
Koos sõbraga ületad kõik tõkked,
mis eluteele veeretatud on.
Kõik päevad on sõbraga toredad,
kuid sõbrapäev tuleb kõige säravam.
Muinasjutt Printsess Isemeelsest....
Kaugel mägedes kesk kõrget pilvepiiri..
Elab neid, kel sulnis naeratus ja sarm…
See on imearmas Printsess Isemeelne…
Nagu Kameeleon kes vahest kalk ja karm…
On selles kuningriigis ammu omad kombed…
Ja keelust üleastujate karistus on julm…
Ei printsess ühtki otsust teha jäta homseks…
Seal andeks palujate saatuseks on surm….
Ka mina kõndisin kord kurikuulsat rada…
Mis läbi metsa kauni lossi poole viis….
Mul oli jäänud ainult samme teha sada…
Kui sellelt rajalt lõpuks vääratasin siis…
Nüüd vangikongis ootan kurvalt oma saatust
Käin läbi mõttes .....
eluterve
ma tahan elada,
mulle meeldib vaadata,
kuidas päike tõuseb.
ent ärkan voodist üles saamata.
mulle meeldib ärgata värskes õhus.
naudin päikest oma nahal
tundes liblikaid lendamas kõhus
ning vihma lõhna oma juustel.
tahan olla kuuldud vaikides,
kuna olen kaotanud hääle.
tahan käia tuhandetes paikades,
ja et keegi teeks musi mu käele.
sarnaseid soove on mul palju,
kuid olen enda jaoks välja kannatamatu.
mu suust kuuled vaid rumalaid nalju,
kuid vaata, olen katki.
võiks katta keegi mu mõrad kullaga,
võiks kammida keegi mu juukseid,
ent hüüdnud hädas o .....
muud ei oota
talv otsatu hall
kuivanud kõrred lumes
silmapiirini nii
elutu taeva all
iga paik iga viimanegi
muud ei oota
päev mööduks kiiresti
soe tuba lahke pererahvas
õhtul tuisusel mida on tarvis veel
auraks tassis piparmündi tee
jalge all ei oleks kuhugile teed
keriks omasoodu jutulõng
ninna voolaks tuttav hõng
Ma koosnen sellest mida silmaga ei näe,
ning kasvatan sellega sisemise väe,
ületades sellega vaimse mäe.
Piirab mind nii vaimne, kui füüsiline,
lõpetab selle elu suremine.
lõputu on see otsimine,
oma tee rajamine.
Koosnen sellest millest sinagi,
kuid paar asja on ikkagi teisiti.
Aeg tuleb liigestest lahti *
Isa kingitud märkmikust kukkusid lehed välja,
midagi rebeneb,
aeg tuleb liigestest lahti*
mingid vanad pudemed,
kirjuta ennast teraapiliselt lahti
enne kui Draakon pead tõstab
Kingiti aventuriini,
et lennata julgeksin ka läbi une
ookeanite taha
Minu paindlikkus hävitas mind
selle asemel,
oleks olnud kange kaelaga massaaži laual
olla kergem
pahteldada seinu
tapeetida kuningliku mustriga elutoa seinu
Nüüd ma olen tagasi ringiga alguses
nagu ringteel sõitnuks oleks,
kes lõputult enam neid ringe lugeda jõudiski (?!)
Nüüd vahin tõtt realismi
ja unetusega
.....
Mõtisklus
Kui saaksin ennast poolitada
nii meheks kui ka naiseks...
pisar langeb paberile
kui loen uuringuid,
et väga suur protsent naisi elu jooksul
ei kogegi armastust
või hoolivat, toetavat partnerlussuhet
metafüüsiliselt rahustav ratsionaliseerida:
sarnane tõmbab sarnast,
järelikult pole neil seda ka endas
Thomas Moore'i "Utoopia" * polegi nii utoopiline
kui mehed tavaliselt on kursis Platoni* pallikeste
poolitamise ideeega
justkui otsiks yin
oma yangi ja vastupidi
ja nad leiavadki
täpselt sellel ajahetkel
yin või yangi,
oleneb, millega oled nõus
kellele vastupanu e .....
