Sõnale emotsioon leiti 184 luuletust
Mõtlen end täpiks
Mõtlen end täpiks su silmas
Ja kujutlen kuidas mind vaatad
Mõtetes küsides tohid
Sel öösel ehk olla mu saatja
Mõtlen end täpiks su käele
Ja kujutlen kuidas mind puutud
Tunnen kuis soontes su veri
Siis soojaks ja elavaks muutub
Mõtlen end lõhnaks su õhus
Ja kujutlen kuidas mind haistad
See hõng aina nõudvamalt kutsub
Mu huuli nii magusaid maitsma
Mõtlen end veiniks su klaasis
Ja kujutlen kuidas mind rüüpad
Kuidas mind kui sigaretti
Sa heleda leegiga süütad
Mõtlen miks hommik nii vara
Meid äratab sumedast unest
Meri meist nutma jääb maha
Nii rõõm .....
Mis tunne on olla naine?
Sitt,
jah me kõik toodame sitta!
Me kõik toodame sitta,
sest meile meeldib kui teistel läheb sitasti...
sitt, sitt, sitt
Mis veel?
Ahjaaa, kõik mehed on sitapead, sitapead, sitapead!
Mul pole nende vastu midagi,
lihtsalt ei meeldi kui minu silmade asemel nende pilk pigem alla vajub
***
Vihkan seda kohta
vihkan siin kõike
see ajab mu marru
Ma karjun
Ma jooksen
ma põgen
arvan et leian väljapääsu
See hullumaja on lõppmatu
Karjun APPI
keegi ei kuule
Nõrkussest kukkun
Kui ärkan
Olen haiglas
Olen hirmul
Tahan tagasi paika mis ajas mind marru
tahan tagasi paika kus vihkasin kõike
Mingid tädid tulevad
tõmban tekki üle pea
ning karjun taas
Tuleb üks valges kuues onuke
ütleb et minuga on köik
Ma ei saa aru mis toimub
Karjun taas appi
Teen silmad lahti
näen ema jooksmas oma tuppa
Karjun et ta mind kunagi ei jätkas
ta kallisitab mind
ja üt .....
Ehk sa tuled
Ainuke mis mõttest läbi käib,
kui mind vajad minu juurde tagasi tuled.
Ust su ees sulgenud pole,
hoian selle lahti, ehk sa tuled.
Enda kõrvale jätan ma koha,
ehk mu kõrvale tagasi ilmud.
Naeratust hoian ma suul,
sest oled südamele ikka nii lähedal.
Iga hetk mõtlen mis teed,
mida mõtled ning mis on su südames.
Tunnen nagu üks tiib
on täiesti murdunud.
Kuidas saan ma edasi lennata,
ilma ühe tiivata.
Tuhat mõtet käib läbi peast
iga uus hetk toob minu uut küsimust.
Vaikuses, varjudes ma kuulen,
kuidas mu süda su poole hüüab.
Näen sind unes, et pöördud taga .....
Unistaja
Ma võin olla unistaja
aga vähemalt oskan ma unistada
võin minna teisse maailma
maailma, kus alati paistab päike
Kuigi oma olen lihtsalt inimene
oskan ma unistada, olla inimene
kes sõidab kiirteel oma unistusse
Kord see kõik saab tõeks
Ma olen lihtsalt inimene,
inimene kes unistab.
Lõpuks ma saan kõik mis
mis oli mu unistuses
Te kõik kes te minusse ei uskunud
te näete,TE NÄETE
ma ei olnud lihtsalt unistaja
vaid tegutseja
Uskuge mind unistused,
saavad tõeks
Õnnelik lõpp on olemas,
kui sa seda usud
Ma ei suuda enam
Elu on see,
mis meid tugevaks teeb
Valu,pisarad
ja kõik need kannatused
Vahest ma lihtsalt ei suuda
ma tahaksin karjuda ja hüüda
Ma muutun
olen kui väike saatan
Kogu maailm variseb kokku
ja ma ei näe sel lõppu
Ma vajan abi,
kuid siiski loodan,et üks päev on see läbi...
Elu
vahest väsin ma lihtsat ootamast
süngeid pisaraid poetamast
vahest ma lihtsalt ei suuda
ma võin ju püüda
aga kas sellel on mõte
seda ma ju ei tea
kas üldse keegi teab
ma ei usu
elu ongi raske
aga kas selleks teha mõttetuid laske
oh ei ma ei usu
meil pole vaja rikkuda oma elu
peame unistama
mitte tulistama
me ei sündinud et surra
või et kedagi lüüa
kõik tahavad olla õnnelikud
mitte murelikud
me küll ei tea mis ees ootab
ja kas meie tulevik meid toeatab
oleme lihtsalt õnnelikud
ja elame oma elu
et me ei peaks tundma valu
kaotusi ega rohkem me sed .....
Lihtsalt kuula
Kuula hääli
Mis ümber sul kostuvad
Meenuta mälestusi
Mis vähehaaval kustuvad
Mõista unistusi
Mis sügaval sinus elavad
Takista mõtteid
Mis rõõmu sinust neelavad
Väärtusta neid
Kes alati sinust hoolivad
Hinda neid
Kes mustast päikese voolivad
Ära kunagi loobi
Nendest mälestusi tulle
Meenuta neid
Kes kallid on sulle
Tunnete kuristik
Seisan kuristiku äärel
vaatan alla kuristiku
mis ma näen
on tühjuse põlgus
Puhub külm tuul
läbi muserdatud kontide
külmutades südame
ja jättes mu külmaks
Tiirlevad mõtted
endiselt su ümber
ei rahu leia
vaid sinuga unustaks kõik
kui sa vaid hooliks
võiksin lennata taas
Kas te pole?
Tahaks visata pudelid kiludeks,
seinad lükata ümber
nii, et lagi pähe ei kukuks.
Tahaks karjuda pikalt ja kõvasti,
kuid häälepaelu pole nii palju
ja kopsumaht liiga väike.
Tahaks lüüa hambad kurku,
ka parimatel sõpradel,
ilma et ise lõuga saaks.
Tahaks panna endale käe külge
nii, et jalad lõpuks paigale jääksid,
ja eluvaim väljapoole.
Kas te pole kunagi vihased olnud?
Jan Mercurium
18.9.2014
Su süda jäi suletuks
Sa ütlesid, et avatud on mulle
su õuevärav ja su koduuks.
Kuid lausumata jätsid, kuigi teadsin:
su süda - see jääb mulle suletuks.
Ma püüdsin sellest lausa sisse murda,
ei tahtnud näha sinu tõrksat meelt,
ma oleks võinud selles õnnes kasvõi surra,
mul´meeldis uskuda, et olen õigel teel.
Ma arvasin, et hõljun roosas pilves
ning selles äikest olla ju ei saa.
Ma lootsin, nähes sinu eemal ilmet,
et suudlustega selle peletan.
Kuid teadmine - see tuli, väga ehtne!
Ma lõpuks mõistsin - olen lihtsalt jalus
ja narri kombel kuljustega vehklen,
su käest ma olematuid .....
LIIGA VARA
Sa astusid mu meelde liiga vara,
see suvi tegi alles hoogsaid ringe,
mu ümber polnud müür, vaid nõder tara
ja värav kriipis oma roostes hinge.
Ma poleks tohtind lasta sul veel tulla,
veel pidanuks sind hoidma eemal endast -
ma teadsin ju, et võin sealsamas surra,
kui igatsus mu kohalt üle lendab.
Ja nii ma äkki vahetasin karva
ja raputasin haava peale soola,
ma tegin seda, mida sügisharva -
ma muutusin taas mustaks libaloomaks.
Kui sügisõhk on ehmatavalt karge,
siis minu hinge lõikub igatsuse kihv,
ja masohhistlik süda naudib tange,
neid kokku surub keha toore .....
,.....,
Nii on käinud teid kogu me sugu,
Teie ees, meie taga, igal pool.
Poleks sellest mingit paha lugu,
ent ema nutab, kui sind läbib nool.
Sina oled siiski tema ainus poeg,
nii tugev, nii elujõuline, nii tähtis.
Kuid kogu vaev, mis see enam loeb,
päevast, mil ema end musta mähkis.
Maivis L.
Kaotus.
Sümboliseerib surma taevalaotus,
hetkest,kui tunda sain,mis on kaotus.
Enam kunagi sa minuga ei räägi,
enam kunagi sa mulle ei naerata.
Seda valu ja igatsust ei muuda keegi,
pole miski enam ilma kurvastuse ja vaevata.
Kui ainult saaksin aega tagasi keerata
ja vähem valu sulle teha.
Oma solvavad ja valusad sõnad alla neelata,
ehk saaksin sind veel näha.
Kui ütlesid,et mind sa armastad,
ei suutnud ma sind uskuda.
Kui tõestasid, et mind sa vajad,
nüüd kahetsen sügavalt, palun andesta.
Maivis L.
Viimane peatus.
Silmis on külm pilk,
olen jäätunud,
Kui külmal talvel klaas.
Jäi puudu üks tilk,
ma oleks taandunud,
kuigi mu uhkus tambiti maha taas.
SEE oli tõesti see viimane piisk,
Mu niigi valutavasse hinge.
Heideti see kõige viimane liisk,
Jääbki minusse must masendav pinge.
Said tehtud teod ja öeldud sõnad,
Mis mürgised ja surmavad.
Ning nüüd sa teadma pead,
Et mu tunded pole enam hurmavad.
Sisemuses kõle ja vastik tühjus,
Pole mingit võimalust tekitada tuld.
Kõik see jama mu sees, üle kuhjus,
Päästev on ainult must, kohev muld.
Maivis L.
Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Tahaks...
Oh, kuidas ma tahaks kõik anda,
et suudaks ometi selle unustada..
Tahaksin oma eluga edasi minna,
kõik siduvad köidikud purustada..
Kuis tahaks oma usu kaotada,
sel tühjal lootusel lasta surra..
Oma neetud valu maha laotada,
ja oodata, kuni see mind murrab..
Kuid kardan, et seda ei juhtu,
mind iial ei saa ju nii murda..
Sest see soov nagunii luhtub,
kuna mina iial, mitte iial ei kurda..
MaivisL.
AEG
AEG
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
ainult mõtted need on minuga.
Ma seisatan keset platsi:
ma olen ainsana üksinda.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
sügisene vihm mind märjaks on teinud.
Ma jälgin piisku, mis kukuvad maha
ning mõtlen neid mõtteid segaseid.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
on kevad ning naeratan.
Ma mõtlen nüüd, et oled kusagil olemas.
Ma tahaks su juurde ning kiirustan.