Sõnale gi leiti 7128 luuletust
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Kaua oodanud kevadet ma
Kevadele sülle ma
tahtsin täna pugeda,
mõtlesin, kui läheb ta,
siis lähen koos temaga.
Kaua oodanud kevadet ma,
kuid ta ikka käest läinud minema,
küll lörtsi, küll lumega,
küll sulavete, ojaga.
Kui kevad tuleb tagasi
ei lahku ta nüüd ometi,
mu hing ja süda ootel on alati.
ootel ja saatmas ikkagi.
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
VAEVAKIVI
Portselanist pinna all keegi
kas koletis või hoopiski vari?
Muretu kiskja ei teagi,
et jahtimas teda on kari.
Ei soovi sa teistele anda
vaid võtaksid üha ja jälle.
Koorem, mis sinu on kanda
on langenud õlule mulle.
Su põlgliku pilgu valgus
mis ohvrite meeli rõhus,
kui väetis ja uue algus,
tärkamas hinges ja ihus.
Viimaks on nägijail silmad
kõik valed on toodud me ette.
Kuuljateks saanud on kõrvad
võta nüüd teenitu kätte.
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.