Sõnale haletsus leiti 11 luuletust
Südames on kõik haavad võrdsed.
süda on nii valus
nagu oleks teinud miljon viga
mida ei tahaks või ei suudaks tunnistada
nagu need patud lasuksid kõik minul
süütunne, kahetsus, haletsus
kellele neid vaja on?
ma olin ja olen rõõmus inimene
ma armastan kergemeelsust ja vabalt voolamist
aga ometi kui und ei tule või kui uni on liiga sügav
näen seda kui sisse graveeritult oma vigu
hing, mis on veel haige sõbra kaotusest
kinni hoitud pisarad,
mis on takistatud vaid tablettide mõjul
ma saan aru, et kõigil on omad vaevad, omad raskused
miks ka minul?
tunnen, kuidas mu süda kukub kildudeks
teadvus .....
Ära küsi haletsust.
Ära püüa öelda teistele, et vajad abi
kui oled nii valuvaigisteid täis topitud,
paned enamuse lihtsalt muretsema
Valu sinu sisimas
on tegelemata tunded ja
rasked mõtted,
lapsepõlvest, emast, isast,
kaotatud sugulastest,
kaotatud elust.
Elamata elanud elust.
Seega ära küsi palveid, haletsust ega tähelepanu
oma haigusega,
see pole selleks
see on su enda äratuskellaks
mitte teiste jaoks
Hamass
Analoogia: mu vanakool hakkas lõpuks looma;
Alles siis kui enamik tahavad vaid hoora;
Ma ei mõistnid ennast ega kedagi teist;
Seisin püsti ja ees avaral vaateväljal kui sein;
Kõigile vennaks kuid ego aurudel see reis;
Kirjutan kuigi sillutan: mind ta pillutab;
Kedagi ei liigutand; kui see silmeni täis laev:
Selle maksufarmi poole tagasi kihutab;
Kuulen neid seljataga kirumas;
Vaesus nad ära hirmutas: nende joogi sisse;
Samakat tilgutas: mul sinust nii kahju;
Sest iga päev tunnen ennast kiindumas;
Sa justkui elaksid minuna; ega ei pidurda;
Osates vaid liduda; turvapaigast .....
Lollist peast jäin uskuma
neid kes pidasid mind andekaks
Ma polnud kunagi milleski ülim
Ma võltsisin oma annet
õppisin andekaks
Aga loomulikku sädet ei anna võltsida
Sain sellest täna aru
kui mu südant skaneeriti
Mis mõtet on üldse olla
kui puudub lootus saavutada ülimat
ülimalt ülevat
olla milleski parim
On kohutav tunne mõista
et su unistus oli vaid petlik
viirastus
et sul ei jätku enam hapniku
et pürgida tippu
Olen nii kuradi loll olnud
Nii kuradi loll
Nii
Kuradi
Loll
Lollist peast jäin uskuma neid
kes pidasid mind andekaks
Haletsusest?
Terve elu ronides astmetel(2)
tegemaks nägusi, petmaks, et nimelt on hägune silm,
uhkus ajab kõik draamad märuliks, eksistentsi vastu
vaevalt, et keegi meist oskand olla tänulik, kuulen seda su toonist,
eks sa ise tead mida sa elust soovid, kauua ma sinna oma kõverat nina toppind,
kauua ma veel räägin, kui nad vaid enese isiksusele meeldiva välja noppind,
iga mu sõna oma tähendusest intelekt paljaks koorind, seistes siin litslikul takso platfoonil,
kes maksab rohkem-sellest rohkelt hoolin, kandes teda troonil, vaatan ette
et poleks lõuua poolik, välja kasvamatta tähelepanu vajaduse sündroomist,
mil .....
Enesehaletsus
kõigepealt tekib hirm
järgnevad pisarad
siis vimm
ja viha
viha kandub igatsuseks
igatsusega jälle pisarad
tekib sügav masendus
ning väheke kahetsust
järgneb enesehaletsus
kuid kui nutud on nutetud
ja vaikselt kõigest suva
märkad, et ebaõnn pole lõputu
ning enam ennast haletseda ei luba
tõused voodist, pühid pisarad
teed end korda, las nüüd kõik vaatavad
kui kaunis ja muretu tundud sa
kuid on asi, mida ei märka nad
et sügaval südames sa sured
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
Unistaja
Elu on täisväärtuslik ja hea, sest kõik läheb hästi,
enda emotsioonid ja tunded mattan ma risti- rästi.
Iga päev ma laiendan seda surnuaeda,
ma ei nukrutse endamisi, vingu ega kaeba,
ei ole mul nendeks piisavalt viitsimist ega aega.
Enesehaletsus ja kurbus oleksid liiast,
sest ma elan unistsutest ja elu võikast piinast.
Ma unistan maailma ilust ja inimeste lõppematust usust,
tihti pettun ja pean end leidma purunenud unistuste rusust.
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....