Sõnale helid leiti 36 luuletust
SHOPIN SPRING WALTZ kuulates
Su sõrmede all
klaveril klahvid loobunud on
nootidest paberil
linnuparvena mere ääres
nüüd tõusevad lendu
üleval õhus kokku saavad
päikese kuldseks vihmaks
lillel lahti läks üleni õis
nukust liblikas sündinud
kuivatab tiibu
mets hakkas lehtima
mina vist jäängi
päevade lõpuni püüdma
helide aukudes võrku üksnes
aja käes külmetavaid sõnu
Pariisi metroos
Pariisi metroos mängida klaveril
Rahmaninovi 2. klaverikontserti
kordi ja kordi
aina suuremaks saab hinges soov
selles lärmis nagu orel kirikus
elu mööduks muusikat teenides
olla üleni helide leekides
sosinais keeristes
filmi „ Kõik on su enda kätes “ vaadates
07.11.2022
Sügismuusika
Hall sügisõhtu nagu mahe viiul,
kust helid pagend külma iili eest.
Täis vihmamärgi lehti laud ja riiul,
neid laperdades keerleb aknasse.
Ja viimseid pihlu rapsib äge vihur,
et koltund rohi rõõmu tunneks neist.
Las sügisõhtu jahenevad pihud
nüüd otsida mu palgeil teineteist.
Rusk udutekk vaob hiilides mu ööle,
sest hellitusest lummub hingelind.
Seon luigehüüdeid ussikirjaks vööle,
jääks muusika et tuisus saatma mind.
Nii palju haudu
Nii palju haudu
Ja hauata surnuid
Rahutuid hingi
Ekslemas ringi
Pisaraist pimedad silmad
Katkised südamed
Pumpamas valu
Tuksuv ahastus
Kuidas leinata
Tapetuid tänaval
Kodudes
Lahingutandritel
Kuidas elada
Kui on vaid kole
Ja lõppu ei ole
Sulen silmad
Ja kujutlen
Miljonid punased moonid
Liiguvad tasases tuules
Tuulekellad helisevad
Kutsuvad koju
Ekslevad hinged
Sulanduvad helidesse
Mooniõite õrnusesse
Tuul suigutab
Mooniõite südamed
Nutavad kõikide pärast
Pisarate särast
Sünnib uus taevas
Lõppevad vaevad
Kõik saavad koju
Nii ma kujutlen
28. .....
Uus on kõik
Uuel aastal uued hetked,
mõttelennul uued retked,
hingekeeltel uued helid,
mõned vaiksed, mõned valid,
kirjutades ajas ridu,
uusi hetki, elu ilu,
veidi kurbust, pisaraid,
kogemusi valusaid,
millest saab vaid õppida
uues aastas astuma,
luues nõnda oma lugu,
oma hetki, oma elu...
- Tarmo Selter -
Sümfoonia
Ajas kostumas tunnete kõla,
üks heli me südame sees,
mida hetkes ei kustuta ära,
see õnnelikuks meid teeb.
Kui on algamas elu sümfoonia
meie sees, ei seda juhtida saa,
ainult uusi helisid luua
oma hetkedes südamega.
Ei vaiki need helid ka siis,
kui on laiali läinud me tee,
ajas kordumas ikka see viis,
mis on loodud me tunnetele.
- Tarmo Selter -
Ära vaiki
Ära vaiki.
Ära ütle lahti
mu armastusest ja valust.
Tänavaelu poleks minu jaoks
kõigi teiste hülgamised ei
oleks surmavad südamele.
Lahkhelid ja pisitülid
saatusetormi peatada saa
selle keerises
saame tugevamaks.
Kirjutame soovid
tähistaeva paberile
hoiame neid alles
vanadusele vastu kõndides.
Ära vaiki.
Ära ütle lahti
mu olemasolust.
Seisame siin
koosoldud aastate
kindlas embuses.
Valgus põleb öös
naeratuseks -
ärme lase sel
kustuda...
Ühe suudluse eest
vōin ülejäänd maailma
eest pōgeneda
leida tee Sinu juurde.
Head teed
Eile nägin liblikate lendu
nii kirevad silme ees
Õhkõrnalt nad tõusid lendu
neil järele püüdsin
Head teed,head teed!
Tundsin põletavat südant
oma enda ihu seest
Ei keegi saa kustutada
helide leeki mu sees
Sõbrakesed,mu kallid!
Head teed! Head teed! Head teed!
Vardad klõbisevad kiirelt
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad helisedes kõlavad.
Vardad klõbisevad kiirelt,
nad mustrit käpikuile kannavad.
Korvis lõngakerad ootel,
keritud väikesteks keradeks.
Üks neist mururoheline,
teine taevasinine,
kolmas valge, pehmekene
neljas must ja ainukene.
Vardad aina klõbisevad,
vaiksed helid kõlavad.
Mõte mustrit paika paneb,
südamesoojusel käpikud valmivad.
Ise olen juba väsind,
vardaklõbin hinge jääb.
Elulõnga aina vähem,
kootud mustrid
käpikute peal.
Laugudele uni valgub,
käed rüppe vajuvad,
kiisukene,kes mul ainus,
lõngakorvis nurrutab.
Ootus
Mu hinge on haaranud jõulutunne,
kaunid ja kurvad helid,
üleni mu sees,
süda täitunud magus-valusa tundega,
pisaraid kinni hoian ma veel.
Las pisarad mu sees pulbitsevad
ja kaunid helid hinge matavad,
las süda hõiskab rõõmust,
karjub valust,
mis kõik on olnud,
mis kõik veel tulemas.
Avaral Tuksel
Adrenaliin, lõua liin, kaua-kaua kisasin siin,
oletamata, alati annan talle tappa, takka,
mingit tunnet mis ei haava, ei kulge ei tule kaasa,
ei munne ei mingit paska, midagi pole karta,
kui populatsiooni lasen sikutada alla,
kuldse miljardini, tegi hiigel diili, kuningas kogu mu liigil,
reptiili külmaverelisuse piirid, plaan paigas, suurel pildil,
Lõppude liidriks Billi, hoia enam tagasi miski, pole kitsi,
väravad lööb lahti karistama nurjatuid hingi, klammerdumas,
hoidmas väärtusetust kinni, määrused tehtud, et tõmmata tillist,
ninapidi veetult, iga rida vaid petnud, isa .....
luhtum
kuidas see juhtus
tuleste avatud pihkude puhtus
ja siluli paid
põskedel
siidina sõnatud sõnumid said
kuidas see juhtus
katkeva sõlmede sõrmine sidusus
pooleldi luhtus
lahtistest nööridest põimudes
moodustus teisele elule abistav köis
lõputuis öis
millal see juhtus
tühjuse torbikud ääreni
veeresid täis
otsani ootamas ikkagi tooret
mis näis
olevat õige ja olevat pealegi
antud
kõikidest kõrgemalt
enamast hoolemalt kantud
lastud ja lenneldud õhkude panna
ja hoida
kuni jääb õnneni isegi
heledast halost ja helluse helidest väheks
tantsivaist t .....
Oma mõtetes !
See maailm silmale nii võõras näib
kõik helid ja hääled- nagu noad teravalt mu kõrvust läbi käib.
Iga keharakk end justkui halvatuna tunneb,
tahaks pääseda sellest valusast tundest.
Mõistus mängib trikke,
pannes uskuma asju,mis ei eksisteeri.
Veelgi rohkem tegema tegusi,
millest keegi ei hooli.
See unelm,millest unistanud
igakorraga ainult unenäoks ilusaks jääb.
Nii panengi pea padjale
ja igavesse unne jään.
Mälestus
Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.
Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäletavad
sind.
Muusik on muusik:
tema keel on loetav,
kuid õppimatu.
Helid alati on elus,
lohutamas
loojanguid.
(Pühendus: in memoriam Rauno Remme)
/Mari*Uri/