Sõnale helkur leiti 5 luuletust
Sa oled...
Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.
Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.
/Mari*Uri/
Libedad teed
Kõikjal kõnniteed on kiilasjääga kaetud,
sõiduteel ei ole käia lust.
Helkureid mul küljes mitu,
nad on üsna lähestikku,
et autojuhid märkaksid mind-,
igal elul on ju hind.
Ikka tasapisi tatsun,
kõnniteel seal keegi ei astu.
Ei ma ole kahevahel,
kus libedaga kõndida,
sest helkurid on need,
mis aitavad mind sõiduteel märgata.
Mõni autojuht mul heatahtlikult naeratab,
pidurdab,
pead noogutab
ja siis kiirustamata edasi kulgeb
tema tee.
Tunne hea mind valdas üleni
ja murelik meel kadus kiiresti.
Suuskadel tööle
Jätan auto garaaži hoolde,
kinnitan helkuri ma vööle,
sõidan suuskadel tööle,
kihutan nii, et lumi keerleb taga,
suuskadel on oma rada.
Varahommikul kõik on vaga,
mõnus olla on suusarajal,
kedagi pole ees ja taga,
signaalitada pole vaja.
Närvipingest oled vaba,
tööle jõuad õigeks ajaks.
Tervis hea ja reibas meel,
mida tahta oskakski veel.
Must maagia
See liikluse iidne probleem
et neegrit pole pimedas näha
suremuse tase tõmmudel, kui ekstreem
seaduseid neil on enda teha;
sest, kui pole helkurit ja ei naerata
pole ka jalakäija vaadata
valged hambad auto alt ei päästa
neid pannkoogina miski ei säästa;
aga nüüd on palju võimalik
seaduse muutus on kõigile kasulik
selleks kosmeetiku juurde mingu
ja enda hambad ära juveeligu;
pole ime, et räpparitel kuld ja deemant
helgib suus luude asemel
see kaunis märguande variant
siis on ka liikluskultuur kõrgel tasemel;
kvaliteedis puudu müsteerium
vaid see on tse .....
Ole nähtav!
See reede kui koju sõitsin
ära ütlematagi on siis juba pime
siis midagi ebameeldiat avastasin
jalakäijaga mõlemad ära ehmatasime;
see oli mingi memmeke
üleni mustalt riides
nähtamatu ja pisike
õnneks peatusin autot juhtides;
helkurit ometi kanna
pole vahet kui vana või mis soost
uut elu sulle keegi ei anna
said insitenti lugeda sellest loost;
sest äkki ajangi su alla
purskub verd, mis kole
jätan loomadele su liha valla
ja mul kahju pole