Sõnale hell leiti 410 luuletust
Kevad südames
Kas oled vaadand sinilillel' silma,
ülast valget tervitand,
kullerkupul' kummardand,
lõosilmal naeratand?
Pääsusilmalt päästet küsind,
karikakart armastand,
nurmenukult aru pärind,
piibelehte hellitand?
Kevadel neid tundeid tunned,
siis kui loodus ärkamas.
Siis, kui päikesekiir poeb põue,
hinges, südames kõrvetab.
EMAKE
Emakene minu hinge
jätnud jälje sügava.
Olnud ta kui taevaingel,
eluteel pikal ja ilusal
Mäletan ta särasilmi,
kallistusi õrnemaid.
Kõik mu soovid olid pühad talle,
täitis neid, vahest ohvrikski end tõi.
Kevade kui saabus sala
ja rõkkama lõi linnukoor,
viis kevad kalli ema ära
ja taevasse kerkis must uduloor.
Hetk peatas lillede sirgumise,
norus olid pead.
Soe kevadtuul puhus hellemini,
veelgi hellemini silitasin emakese pead.
Hinge selline kevade,
jääb kauaks ajaks minule.
Lillepeenar lume all
tean sa ei kuule seda
öösel laps mus patja
vahel nutta tihub
üles otsib unes
Sinu pihud
päevapaistena
mu hell ema
nüüd lumi sulab
tuleb taeva alla kevad
ainult sina ei näe
iial seda enam
tee õieni veel ees
on väga pikk
peatu selleks vahel
peenral pilk
Pessoad lugedes
hing uuesti hell
kui õhturahu lööb
sisse kodukiriku kell
lööb põllule metsale
külale järve veele
linna viivale asfaltteele
lillele aias õuntele okstel
köögile majas pliidil
kannus kahisema hakkavale
piparmündi teele
rahust täituksid ka täna
kõik su meeled
suus elu tänaks keel leebelt
mis siis taeva all
alles on inimeses vihkamine
päevaski mis tuleb
kitsas umbne ja pime
ma ikka veel
imestamast ei väsi
kuidas öö pimedusest
saab hommikul
puhtevalgus kõik
nähtav on jälle tagasi
tuttavad hooned
nende armsad jooned
igal hommikul elu poolt
samamoodi kordub
valguse joomine
maailma loomine
kõik oldud ajad
kord saavad lähedasteks
neis olnud kevad suvi
sügis talv hellus arm
see mis karm
kõik aja põhjas
kokku settib
Tõusva päikese säras
Tõusva päikese säras
lume ma lükkasin ära
auto pealt, lumiselt teelt,
et tööle saaks sõitagi veel.
Väljas on tõesti pisut külm,
mõni auto see turtsatas küll,
miinus kaheksa ei tundugi jahe,
kuid tuule käes külmemaks läheb.
Tõusev päike see täna,
kauni ja kullasena,
paitamas hellalt mu põske,
luues sooja, kui väljas on rõske.
- Tarmo Selter -
2023
öösel mere ääres
oo härmahämune öö
meri hingab mu kõrval
pea kohal otsatult kõrge
taevas iial ei tea
millal rõõm on valu
valu rõõm
ära võta minult seda
milleks sa räägid sõnu
mitte iial ei hakka ma enam
kedagi nõnda kallistama
puudutama nõnda kui Sind
Su laugudel unetuna püsima
silmadega hellust küsima
mu arm see lemb
Sinu vastu minus on nii
päratu pime suur nagu meri
mis peksleb vastu kaldakive
nii palju on Sulle veel anda
et hing tardub vahel hirmust
ei jaksa seda endas kanda
Armas naine
Naise hing on õrn
kui habras lilleõieke,
kui tal haiget teed,
siis murrad tema südame.
Kui naise pilgus rõõmu näed,
siis tea, et tuleb õnnelik ta päev.
Kui kuuled naise hella häält,
siis tea, et ta ongi armastust väärt.
Hoia naist
ja paku talle sõnadeta armastust.
Las kuu jääb taevasse olema
ja tähed tema ümber särama,
siis õnne südamesse jagub kuhjaga
ja iga päev saab rõõmupäevaks olema.
tonnide viisi
sõnu olen maitsnud
nad veres lõpuks lahustunud
õhku haihtunud
sõnade asemel
pidanuks olema ma
vaid üleni hellus ja õrnus
andes need aega tagasi
Sinu ja elu
lõputuks embuseks
*
lumist teed mööda
hämaras koju tulles
raagus metsa
valgeid põlde nähes
suu avaneb äkki palveks
Jumal hoia Eestit
ta uuesti poleks
taevani suitsus leekides
surma arutus keerises
Kena kevad
Kena kevad kikitab kõrvu,
puudel pungad puhkevad,
kuulda tuttavat linnulaulu,
lõunakaartest tulevad.
Kena kevad puudeladvus kiigub,
mahe tuul on hellitav,
ojakene vinga- vonga liigub,
kõikjal kuulda kevadvete vulinat.
Kena kevad lilleõiel mängib,
päike südant soojendab,
pilvist viimasagar hiilib,
mängeldes vihmapiisku pillutab.
Meteoriidikild
ööl ühel
mind unest äratasid
Su kasetohule kirjutatud
pikad hellad read
Su hing vastu mu hinge
siis kui liibudes toetus
juuksed ahnelt me
sõrmede poolt olid
tihti soetud
sahtlist üles otsisin
Su kingitud kord
sädemeid pildunud
tähekillu ei nutnud
enam kui hing lahkus
hetkest sellest
sala tasahilju
käsi peatada suutnud
seda viivu lembest
heldet
Pilved taevas sosistavad mulle,sa tuled homme.
Siis oma kuumad huuled surud minu suule .
Ja hellitad mu ootel olnud keha.
Su sõnad kõrvus kõlavad kui luule ja ma ei tea,mis tuleb minul teha.
Ma sulgen silmad,naudin sinu käsi,mis libisevad õrnalt üles ,alla.
Su hellitustest iial ma ei väsi.Akna taga ikka vihma kallab.
Tuuled lendlevad mu akna taha,et näha seda armastuse pidu
On hirm,et jätad minu maha ja unustad ,mis seni on meid sidund.
Pilved taevas sosistavad mulle,sa tuled homme...
Kas ükskord sellest ootamisest väsin,millal saabub homme aru küsin.
Tuulel akna taga vai .....
Lili Marleeni kuulates
kui habras üleni
on elu hurm
hetk tagasi veel elus
siis asemel surm
meil laterna all
on lahku minek
ees öö pilkaspime
vaid üht saan paluda
hääletult anuda
sind kurja eest ilmas
hoidku mu arm
kare suitsune sinel
hellus karm
ära ainult öösse veel mine