Hing ei minna taha,
kuid aeg ei armu anna,
jättes keha maha,
mälestustes kannab
edasi neid hetki
elavate hinges,
luues uusi retki,
mälestuste ringe...

T. S.

Kaugel taamal kuulen ma,
kohinat mis kutsub mind.
Ma astun sammu,
astun kaks.
Veri muutub paksemaks.

Jääkülm piir,
see puudutab mind.
Lõpuks tunnen ma sind,
nüüd kui oled mu à .....

Loe edasi

Las ma süütan tule,
Ning vötan ette järgmised luule read
Panen kirja oma mured
Mured... Mida keegi teadma ei pea
Ma igatsen teid köiki...
Jah... Ka teid kes teinud mul haiget.
Jookstes lä .....

Loe edasi

Ãœks Puu kasvas keset aasa.
Olid haprad ta tüvi ja juur.
Tuul oksi tal sasis ja lehti viis kaasa,
nii kaitsetu oli see Puu..

Kord kaunil suvisel ajal,
kui aas oli rohelust täis,
üks Hingeke .....

Loe edasi

Tühjus ja valu söövad südame seest,

raugenud on jõud, et võidelda su eest.

Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,

pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.

Ãœk .....

Loe edasi

Süda soe kui ahjukivid
Hing kui hele taevatäht
Sa meie elus helendasid
Sulatasid südameid

Kui tuli tugev põhjatuul
Lõi su lokid lehvima
Hallaga su hinge peksis
Süda hell ei heitunud
.....

Loe edasi

Vahel mõtlen oma hinge peale,
rännuteeks ta valmis sean,
raamatutest otsin tõde,
kas paradiis on olemas.
Pesen puhtaks oma hinge,
halva välja raputan,
aga kas ka hingepõhja
küünin küü .....

Loe edasi

Kui seisad õrnal , armu lootus pinnal,
vaid unistustes loodud õhulossi ees.
Ja märkad , kuidas keegi juba sees,
sinu õnne naudib reaalset täiel rinnal.

Ajad hingevalus , pea mööda läevad .....

Loe edasi

Just kui üksik hing
Sügise vaikses tänavas.
Koos temaga magus hõng
On kaugele rändamas.