Sõnale hing leiti 3099 luuletust
Hing ja süda on õitsel
Natukene oodata on veel,
koos kevadega oled teel.
Hinges ja südames mul päike juba särab-,
kui armastad,
siis tunnetes on kogu aeg kevad.
Kõige õnnelikum ongi kevad,
siis uued tunded kui pungad,
löövad õitsele.
Tänan Sind, et oled minu kevade,
alati mu süda õitseb vastu Sinule.
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Veel hing üleni on juulis
neid hetki
praegugi veel tulemas on
kus kardad suve hukku
päeva keerata tahad
lukku peatamaks
õitsemise ruttu
ilu pillavat muutumas
lillede närtsimiseks
metsade koltumiseks
põldude tühjuseks
kauguste mattumiseks
halladesse uttu
vaikust lõhkuvateks
hanede kätsatusteks
pikkade pilvevagude all
ees kui pikk hämar talv
mis siis et hing
mis siis et hing
juba teab silm
vaatama kogu aeg
enam ei kipu ons ilus
veel mu kräsupea
et igavesti ei kesta
küllastunud päiksest
see lillena avanend tund
valguse kosena päeva
voolamine
kui sirel õitsmisihas
öö on lakanud
olemast pime
kesk lõhnade värvide
lopsakat pillamist
sa unustad näo ja nime
saad üleni olla vaid
viimaks sina ise ei küsi
milleks meelel see
suvega arutu kaasa minek
Hing
ma ütlen kohe ära
mina lapsi ei soovi
ma leian, et hingede põimumine on palju tähtsam
hingesugulase hinge õppimine
teineteisele pühendumine
mitte tootmine
lihtsalt sellepärast
et toota
see on inimese enda otsustada
Maa on niigi ülerahvastatud
ja ebamäärase tulevikuga
ma pigem panustan sellele
mida ma tean
ja tean, et jätkub
ka peale seda
kui ma selle liha, mida ma kannan
olen siia kõdunema jätnud
hing teada midagi ei taha
nüüd kuldset valgust
täis on tuba
meel päevale kaela viskub
suud andma tikub
ja siis ülaste manu
metsa lidub
mu õitseaeg nüüd algab
hing teada midagi ei taha
mis kunagi ma ära saland
kui päikest nõnda
päeva kallab mu tegemisi
ta ainsana õhtuni valvab
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
hing olla ei taha lahus
hing olla ei taha
elust täitunud hetketest
kogu aeg lahus võõras neile
liblikaks nektarijanus
sinust eemal kes
õielt õiele kergelt lendleb
vahel üleni olla
tahab mõne hetke sees
nagu kuuvalguses
lumelagendik
järv täis kuppude
kuldset õitsemist
seepärast sõnadega hetki
kinni püüan pihku
see ongi mu ainus
päris rikkus mida
rooste ei söö koi riku