Sõnale hirm leiti 471 luuletust
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!
Vanapagana hernehirmutis
Mulgimaal mägede vahel
on paganlik küla
isegi tänapäeval peremehel
vaja rahaga heidelda;
seega vanapaganaga diili tegi
et tal saak tuleks ilus
nii viljapõllul ja peenrale isegi
omale hernehirmutise palus;
nii langevate lehtede saatel
läks müüki üüratu saagikoorem
on rikkust palju ta kätel
nagu ei kunagi varem;
aga peale kokkulepet
örkas hernehirmutis
tegi üle kraavi hüpet
ja tare poole sättis;
peremees, purjus, sai kreepsu
kui nägi tonti akna taga seismas
tõmbas hernehirmutis kraapsu
sest nüüd hinge nõudmas;
kui peremees plehku pani
haaras su .....
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Mõtted, mõtted
Kevadlindu, suvilindu,
sügislindu, talilindu....
Kes neist liialt laulab?
Minu süda on nõnda kurb
ja hing mul liialt nutab.
Lennata mul pole jaksu
kallist kodust eemale.
Kuulan kaminas puudepraksu....
Koduõues siblivad kanad.
Äkki kuulen võõrast sammu,
lahti on jäänud koduvärav.
Elu pikk mul elatud
ei hirm teda võta...
Leek tõuseb kaminast taevani,
sinna kord hingki
järele jõuab...
Heitunud maailma hirmunud pale
Taevas pragunes
pärast pikki
sombuseid päevi
justkui kärises
pikki pilvede ääri
Palju ei paista
sealt heledast praost
kuid aiman
ma haistan sealt
tulevast kaost
segi on paisatud
õige ja vale
maailm on heitund
tal hirmunud pale
kindlust ja selgust
kaos iial ei loo
hingerahu ei maailma too
kuid
kaos on võimalus muutusi luua
algavat ajastut maailma tuua
kõik mis on elus
see kasvab ja kaob
kõik mis olnud
kord väsib ja vaob
purjesid paisutab alanud aeg
ehk heledust kaisutab
tumedust vaeb....
Ajad on ajad
ja meie seal sees
loomas uut lugu
meie näoline .....
Uskumused
mõned surevad ära suurest hirmust,
et nad ei saa hakkama oma kolakambrites tuulutamisega
et parem on ennast põletada
kui fööniksina tuhast tõusta
mina nii ei arva
olen käinud surmadžunglis
seal ei ole midagi nii kiiduväärt
et kipuks tagasi
nautida elu, seniks kuni seda on,
mida alandlikumaks elu sind teeb,
seda tänulikum iga hingetõmbe ja lilleõie eest oled
olla alandlik
ei tähenda,
et lased kellelegi endast buldzooseriga üle sõita
vaid lihtsalt lased ennast õpetada ja kanda
ja ei aja nina püsti, kui tead õiget vastust
sest iga vastus on muutlik
nii na .....
kas oled tegelikult valmis?!
armastus armastama
silmi peitmata
hoogu võtmata
keegi ei julge olla armastuses
ma näen,
paljud häbenevad olla,
armunud paljud tahaksid olla, aga oma vigades ja valudes seista armuvaludes
ei ole näinud väga palju tugevaid ja sitkeid, kes suudaks seda
Jeanne d'Arc'i trikki teha
isegi füüsiline vastupidavus on üks asi,
julgus midagi muud
julgus ja kavalus
julgus minna ja olla
kavalus muuta kõik teed endale sobivaimaks,
et leida igast piprast see oma suhkrutera
ma natukene olen mures,
kuldne ajastu küll,
aga valikud teeme meie ise
meie enda teadvusetasandi .....
Valus
Valus süda,
mis Sa soovid
programme, olendeid, juhtmeid.
Mida?
Sa juba hoiatasid, et üks vale klõps
ja läbi see ongi,
olen corpse bride
Süda praksub nagu lõke, kui ta on murenenud või katki,
aga kas ikka selleks, et uut valgust sinna sisse lasta?
Või olen ma taas läinud ennast hävituslikku teed?
See tee toidab, aga põletab tuliselt, ülemäära,
kõrvetades
Anna ruumi, anna ruumi, ütleb süda,
naisolemusele lihtsalt olla ja tantsida,
võta aega, võta aega
lihtsalt unistavalt pilvi ja liikuvaid puulatvu vaadata
Aega on
Isegi kui süda lööb rütmist .....
Viiking.
Seitmest vennast noorim ta
sündis viiking
olen kuningas
loitsis arbuja kuulust eluteel
sündis viiking
olen kuningas
haaras ema vööst armu sööst
sündis viiking
olen kuningas
pingul vibu kadus hirm
sündis viiking
olen kuningas
mõõk see terav loodu elav
sündis viiking
olen kuningas
taplus sõjas õlg õlal vend
sündis viiking
olen kuningas
langes vend naerusui päike
langes viiking
olid kuningas
põles põrm odin embas
oled viiking
oled kuningas.
Sütelkõnd
On tähelennust saanud sütelkõnd,
kus esialgu väga argselt astun.
Kui ravitsengi põlend kohta mõnd,
ei võta leevendust ja abi eales vastu.
Mu järgnev üleast on juba palju parem,
ja silmadesse õhkuv kuumakirm
toob ümbritsevataju oodatavast varem
ning uude algusesse kustub leekiv hirm.
Üks Peterburi eeslinna kaak
Üks Peterburi eeslinna kaak
Mendist kgb - žnik
Hoiab hirmul maailma
Mis teda juhib
Kuidas leiab toetust
Kes tõstsid troonile
Võimuahne moraalitu mehe
Kes näevad oreooli
Ümber ta väikese pea
Kummardavad isakese ees
Need
Kes usuvad üleoleku õigust
Rahvuspõhist eraldatust
Väärikateks ja teisteks
Ajaloolist väljavalitust
Kõrgeid kuldseid uksi
Aja muutumatust
Enese puutumatust
Hirmu jõudu
Tunnen õudu
Kuid ei karda
15.03.22
Elu on teekond
Rahutu raju
Mäslev meel
Oled teel
Ohtlikul veel
Purjesid sead
Hirm on
Kuid ometi tead
Pead minema
Sadamas õõtsudes
Roostetab raud
Puit määndub
Lõpuks on haud
Küll elavas vees
Ent mõtetult vara
Saab alusest sara
Laev peab liikuma
Tormides kiikuma
Otsima sadamaid
Jõudu kus koguda
Sihte seada
Alati teada
Elu on teekond
13.02.22
Tasapisi
Tasapisi pilvekardinad avanevad,
tasapisi päike välja poeb,
tasapisi loodus avab silmad,
tasapisi hajub pime öö.
Tasapisi päev end hakkab looma
tasapisi sujub päevatöö,
tasapisi end elu hakkab muutma,
tasapisi õitsele lööb uus.
Tasapisi rahu tuleb ilma,
tasapisi hirm taganeb,
tasapisi pisar täidab silma,
tasapisi hing rahuneb.
Kõik see sõja kole...
Üks väheldane mees
Kohver käes
Käib ringi
Ta ringi käib
Sest ohtlik näib
Kõik väljaspool
Ta ringi
Ring tõmbub koomale
Jääb vähemaks tal õhku
Hirm pigistamas kõhtu
Ta teab
On kätte jõudmas õhtu
Enne kohutavat ööd
Siis valgeks lööb
Näeb oma kätetööd
Ja haige mõtte vilju
Ta unedes need ammu
Arst kaasas igal sammul
Ta kaardimajad
Kõik on kukkund kokku
Nüüd kõnnib kohvriga
Et värisege pehmod
Siin kõnnib mees
Kel kohvris teie surm
Ma vajutan
See karje tajutav
Kuid kartjaid enam pole
Kõik juba nähtud
Kõik see sõja kole
On hirmul lõpp
.....
Miinihüpik
Ära võõrast pinda usalda
kunagi, kui raev keeb
naabri suhe head ei sisalda
halva otsuse ülem teeb;
Hadesega tantsides ei saa ümber
raevust nüüd nagu näib
vägivald on meie kõigi sõber
mis õiget teed käib;
kuuled, võõrad tulevad
miiniväljad nagu ämblikud võrgus
elusaid surnuteks teevad
maapealses põrgus;
nendeks kas rohelised mehikesed
või täägiga ähvardatud kohalikud
küll on elud lühikesed
keda said eesrindele sunnitud;
seal suurimad hirmud tekivad
tehke teed miinihüpikule
ja ülejäänud, kes end ohverdavad
et saaks tippu triumfile
Hoiame Valgust
Võta need valged ööd
See üürike aeg
Need lõhnad ja laulud
Kõik pakatab
Puhkeb ja loob
Mida küll toob
See kevad
Ja suvi
Kas on meil veel huvi
Uskuda headust ja ausust
Sõna mis maksab...
Julmus laksab
Lajatab piitsaga
Hoiame alt
Las vihiseb õhus
Hirmus küll on
Miski keeramas kõhus
Aga toomingad õitsevad
Värskeks saab pea
Ööbikud laulavad
Millest
Ma tean
Sellest
Et möödub
Kõik kuri ja kole
Valgetes öödes hirmu ei ole
Oleme üleval
Hoiame Valgust
Valgete öödega
Pärjatud algust
19.05.22