Sõnale hirmud leiti 43 luuletust
Külmas
Pragisevad külmakanged sammud,
kargelt matab tuule ehe rõõsk.
Soojendavad inimhinge hirmud,
veel enam kuumab iha-armulõõsk.
Sädeleva lume puistes hõlmad
tõmban koomale, et pisut kaitsta end.
Ebalevalt sulged oma silmad,
et ei uputaks su mõistust tärkav ind.
Huuled tunduvad nii pehmed - veidi kuumad,
külm jäetud nukralt omapäi.
Tuul tormab-pühib kuskil eemal,
nii on või hoopis nõnda näib.
Kõige pisem
Vaikivatest tähtedest tuhanded;
Vabadust endiselt mulle lubades;
eksisteerib meel värssides puhastes;
Puhates; uhab sealt seest; julmad ideed;
Mis ema kurvaks sul teeks; suunata veel;
Rumal mu keel;miski sütitav sõnadega mängides;
oma sooja embusesse mind mähkides;
tundes end taas väikeselt, siin väiklases;
ajal mil päikese õrnad vihud piilusid pilvedes;
hirmudest sai tee mis kasvatas kurja seal sees;
Kurjam mu meel; enese ja maailmaga võideldes;
Võitjaks ei saa jääda keegi muu kui koletis eneses;
vesteks saab skeem; mis tõelist alati põdedes;
eneses ei leia rav .....
Mats ruudus [2]
kui arvad, et ta hakkama saab siin Reaalsuses;
see puudu su teadvusest; kui kitsarinnaliselt maailma seirad; Tegelikku eirad;
Vaata ringi; elus on enamus veidrad; ees kõikjal seinad; ootab poissi vangla;
kui ei õpi teenima ta leiba; ema hool; ema hoor; ema koob; ema on tore LOOM;
kui ta vaid meest oskaks toetada ja hoida; ehk saaks ka peres kõik korda,
sa parem tormi rahunemist oota; mitte mässa selle vastu; lõhud kodu ja;
varsti polegi vägivalla eest pääsu; sest emotsioon on julmem kui rusikas;
vaevalt sa seda enesele tunnistad, kui neid teravaid sõnu läbi ta südame tulista .....
Paberi immutaja
Agressor; kelle hääl kajab;
graniidist mäed; betoonist majad;
graniidist mäed; betoonist majad;
Seinte taga kus igaüks meist:
Oma häbi varjab
Hirmudes; tuimusest; Ustel lukud on ees;
Üksteist nõnda ära hirmutand; segane minevik;
tahe, et tulevik oleks kontrollitav; mõte mis sisendab;
Mõte mis alati Pahareti nime nimetab; näidates Näpuga;
millega just tegi kähkuka; see sama näpp; millega
Kuninganna käsutab; tööd jaotab; klassi määrustab;
Mõte ehk mineviku kogum; mis sinust tegi sinu;
Mis lõpetas lapsepõlve ja mänguasjade asemel tööristad surus pihku;
Mä .....
Armistav tuul
Adrenaliin minu jaoks kui noote tabasin:
Vanaviis; lõpetada kuuendas palatis: seinad
Pehmed kui naise rind; naljahammast siit ei leiia;
Eirav silmsidet; vestmas sisemiste kujutluste tulemi;
Õudus mis silmadelt une viind; kurjamid: suunasid;
Asja tuumani julgematta lahata; avaral avatud aknal;
Sisse murdmas vargana; seosest tehtud; neab mu une;
Tõus lendu; maandumast mandumisse keeldund;
Need neelud keerdus: sees tuld teeb tuul tundmata leebust;
Sisisev kahekeelsus; ühte meelsust polnd nad leidnud;
Peksmaks kildudeks: hirmudest; lidudes, kiindudes;
Ei liigu mees; ehk aevastasin s .....
mõndadel hommikutel
olen väsinud
olemast
eksisteerimast.
Lase mul
hingata
täidaksin
õhuga tühjuse
hinges.
Pimestatud
üksilduse
hirmudest..
----------
Olen väsinud
olemast
jalgealune matt
millele möödujad
pühivad pori
oma ülejäägid
süümepiinad
ning enese süüteod.
Olen väsinud..
liialtki, et
lüüa käega.
inimesed mu ümber
imetle ning hinda inimesi
kelle probleemide pagas
luukered peidetud kapis
ent nad piisavalt tugevad
tõusta hommikuti ülesse
joonistada naeratus näole -
astuda uksest välja ning
väljudes turvatsoonist
ammutavad enda hirmudest
energiat millega võidelda
edasi minna - elus püsida
ebakindlus võib süüa seest
ees ootava ilusa vaikides vaid -
ometi silmades põlev tuli
ei reeda ainsatki tunnet.
ebakindluse
hirmude
kurbuse
õnnelikuse -
nad pole seiklejad
nad pole õnneotsijad
hoopiski ellujääjad
kellele paadis ruumi
päästmisel ei jätkund.
imetl .....
vend
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse ma heidan
pilgu näen vaid tühjust -
kesta kes ükskõikselt eksisteerimas.
Elutahe on Sinus murdnud
deemonid kes toitumas
hirmudest mida ise oma
sõprusuhtega meelemürkidest
toodad järjepidevalt.
Oled toonud oma perele
oma tervist hävitava
sõltuvusega piisavalt
kannatusi ometi ei mõista
Sa probleemi tõsidust ise.
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse vaatan
näen vaid hingeriismed mis
otsivad kas või hetkelist
emotsiooni et tu .....
elu läbi elu
püüad enda sisse suurimad hirmud hoomata
deemonid ja luupainajad kelle suur võim
su südame ning hinge ära suutnud koormata
läbi mõtete - tunnete põimund nagu lõim.
öösiti jälgimas nende kollakad silmad sind
oodates nii ainsat hooletut tühist eksimust
et vajuks raskuse rusumise all elutuks rind
ihaledes tühjaks süüa energiast su sisemust.
kes kõrvalt näevad ei mõista.. ei taipa
bussipeatustes mõne pilk korraks soonib
uurides elusalt tühjana paistvat inimlaipa
naeratada rasket olemust olematuks proovib.
ometi ka tema elus on vahest imeline päev
siis .....
Tõe Reliikvia
Enne kuulmatu, kuidas järjekordne trubatuur, täitmata oma lubadust,
vaid põgenes surma suust, inim loomus muutmatu, kui ta ei kuulanud,
Tõde, põgenev ja nõme, läbi sõrme piiluv, ilkuv, kaela lõugadest
ta ila tilgub, ja see söövitab, päeva röövimas, õigeks ennast röökimas,
kõik ta teod Väärikad, kui nende abil sööki saab, mööda nööri õpind kõndima,
seaduse silmuses, hirmudes, võtad osa süsteemist- oled osa viirusest,
Sest see on inimeselt inimesele üle kantav, ja rumalale tõesti Lihtsam Tee on nakkav,
Kui sa vaid mõistaksid, siis terve elu oma rööpais .....
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Tee
Tee nii pikk, nii lai...
Hirmud kasvavad, annavad pai.
Surm hiilib ümber minu,
lõpuks haaravad ka mu armsama - Sinu.
Külmaks läinud on mu süda,
suurenenud on ka minu viha.
Kui kord seisan taevauksel,
mis siis kirjas mu südameuksel?
Süda, mis nutab musti pisaraid
tahab rahu, kuid saab kisa vaid.
Mis toimub küll sellises südames
kus armastus läheb ära - nuttes.
Selles südames valitseb heitlus.
Kartus, hirm ja needus.
Vaid üks suudab seda muuta.
Mu Päästja, tule seda juba muutma!
Aken endasse
Südame vaka all hoidvat
nostalgilist valu
pettumusi tunda saanud
rajad viivad pimedusesse.
Aken endasse
suletud ava.
Piinad sisemuses
köidavad hirmud
kõik haavav.
Neelab Sindki
ahelais hing.
Müüritud aken
tunnete õud tapab
eilsesse vaikusesse
jäänd viimne kustunud
lootuse hõng.Hääl -
kisendab...
öösse lendab
olen kaotanud enda.
Nukrus avab oma laiad tiivad,
hingevalu laotub üle maa.
Kurvad mõtted rõõmu kaasa viivad -
tahaks takistada neid küll, kuid ei saa...
Omatahtsi käivad läbi hinge
veidrad hirmud, alateadlik äng.
Sünge pilvena on kogunemas pinge...
Tean, et võidetud on juba tal see mäng.
Mulle jäävad minu rõõmust riismed,
räbalateks kistud õnnest mälestus,
tunne, et kord naersin... Siis veel
surnud polnud minu unistus.
Armastuse nimel
Kui oled eksin`d õigelt teelt
ja kodu pole paista,
siis tuleta meelde mu sõnu
ja vaata üles taevasse.
Eredaimat tähte otsi sealt,
mille sulle kinkisin,
et leiaks üles sa kodutee,
kus iganes sa ka ei oleks.
Ning täiskuu valgustab
ja näitab sulle teed,
et kaoks kõik hirmud, kartused
ja rõõmus oleks meel.
14.10.2008
Lootus
pimeduse varjud minust mööda hiilivad
kas on see pelgalt ettekujutus-meelepete
või minu suurimad hirmud mis tõeks saada võivad
oma samme ma aeglustan ja vaatan seljataha
kuid vaid märg asfaldi peegeldus jääb minust maha
püüan säilitada selget mõistust ja sammuda edasi
ent tundmatu jõud mu sees sunnib mind minema tagasi
sügiseste puudeokste sahin ja petliku tuule kohin
ei lase mul mõelda,kuidas üldse siia tulin
mitte ühtegi hingelist ei möödu mu teelt
kas olen jäetud siia üksi või tuleb ikka keegi veel
hingematvalt kaunis taevas ja päikese soojus mu põs .....
Andja
Hoolitsedes pilgu eest,
jäävad kortsud märkamata.
Hoolitsedes idu eest,
jäävad hirmud tärkamata.
Kõik, mis kasvab taeva poole,
tarbib meie vaeva-hoole.
Kõik, mis võtab juuri alla,
neelab armastuse alla.
Andjal lehmal piima jagub,
kitsas pole ükski koht –
tuli põleb,
süda lõõmab,
leeki lisab kasetoht...
/Mari*Uri/