Sõnale hjus leiti 357 luuletust
Kallis `ekraaniinimene`
Mis asi see on,
kui sa valid minu silmadesse vaatamise
asemel ekraani?
Nii, et kui mööduksid külmunud hingest,
jätaks ta hooletult möödudes kraavi.
Mis ilmas sa elad,
kui hommikusöögilauas on ainuke vestlus
Sinu jaoks illusoor piiksuvas seadmes?
Ei, sa ei küsi, ei huvitu,mis toimub neis kaastundlikes
alati sinuga sammunud nördinud sõprade peades.
Mis rõõmu sa tunned sealpool olematut elu, kus
laiub vaid tühjus ja lämmatav vaakum?
Kuid Sind ju ei ole ja vastused puuduvad, tundud mul nüüd
nagu janus Kurakum: tühi ja kuiv, ära kaotanud enda.
Loodan taasavastad .....
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Galaktika
Kas on universum kaos või on hoopis kord?
Igast põrkumisest tekib uus reaalsus
Täheseisust määratud on olukord
Me pole ainsad kujundamas oma saatust
Kui eksisteeritakse ühises galaktikas
tuleb arvestada selle lihtsa faktiga
mis teoorias on kõige parem taktika
ei pruugi töötada niisama lihtsalt praktikas
Oma rõõme, kuid ka muresid ta jagab
Vahel mossitab, kui põhjust, siis ka pragab
Igavesti nüüdsest sinu kõrva taga
Nüüd su abikaasa nohisedes magab.
Küll sa näed võib vahel tühjast tõusta riid
Sõnavahetus või vaikimisprotest
Oled haiget teinu .....
Kui sind reedab
Kui sõber sind reedab,
päikeseloojang kaotab võlu,
kui aeg sind reedab,
isegi mesi tundub mõru.
Kui sõber sind reedab,
pikkadeks venivad ööd,
kui aeg sind reedab
nagu uss seest sööb.
Kui sõber sind reedab,
kildudeks purunevad päevad,
kui aeg sind reedab
sul vaid mälestused jäävad.
Kui sõber sind reedab,
tunned südames tühjust,
kui aeg sind reedab,
et elada otsid põhjust.
Mängureeglid
Ta pikakasvu, moodsalt riides,
Ja astub pehmelt, näed, nagu tantsib!
Nii palju saladust ta kõnes...
Rind ette, õlad taha... Praegu!
Vist astus mööda..? ei, nüüd pöörab pead!
Suunurgad jälle tegid seda naeru.
Kes lubas olla niivõrd kena?
Ma suudan vaikida, ma suudan vastu panna!
Lõpp. Kindlal sammul läheb ära,
Kuid seljast vaatepilt ei ole kuigi halvem...
Miks õhk on kadund? Tehke aknad lahti!
Need isuäratavad jooned löövad vaimuhaigeks.
Written by A.S.
Dedicated to D.P.
Tunnete kuristik
Seisan kuristiku äärel
vaatan alla kuristiku
mis ma näen
on tühjuse põlgus
Puhub külm tuul
läbi muserdatud kontide
külmutades südame
ja jättes mu külmaks
Tiirlevad mõtted
endiselt su ümber
ei rahu leia
vaid sinuga unustaks kõik
kui sa vaid hooliks
võiksin lennata taas
See tühjus
Seda tühjust ei täida need mäed,
seda tühjust ei määratle orud.
Seda tühjust ei tervenda käed
ega tühiste laulude jorud.
Seda tühjust ei kosuta liuad,
seda tühjust ei paranda haud.
Seda tühjust ei kajasta põuad
ega hävita-kustuta taud.
See tühjus üksolemist täis
ja enamat sinna ei mahu.
Äraeksinu ongi vaid “näis” -
kuni üksindus loob ta rahu.
/Mari*Uri/
Mida teha siis, kui sinu tulevik on tume,
siis, kui mingit roosat unelmat sul lihtsalt enam pole,
siis, kui juhe täiega on puntraks keerdund kokku,
tahaks tühjaks röökida end, hüüda miskit roppu...
Suitsuotsa süüdates ma rapsin vettind tikku,
üheotsapileti siis ostan minevikku.
Möödanikus püherdades ongi täitsa mõnus,
kuramuse tore tundub noorusaja võlu!
Endale ma kinnitan, et rohelisem rohi
lõhnas hulga helgemalt ja asju, mida tohib
öelda või siis mõelda, oli selles ajas rohkem,
ja et justkui saatuski mind viisakamalt kohtles...
Praeguseks on jäänud ainult me .....
Otse südamest
Sa oled mu unelm,
mu fantaasia,
oled mu arm,
mu kallis kaasa.
Sa oled mu soovid,
mu unenägu,
oled mu lootus,
mu ilus kaisukaru.
Ma Armastan sind
ja olen sulle truu.
Ma olen kõik, mida vajad,
sinu jaoks toon taevast alla
selle ilusa Kuu.
Tahan olla sinuga,
Armastada sind.
Tahan olla koos sinuga
vaba, kui lind.
Sinust on saanud põhjus,
mille nimel elada.
Uue elu ilus algus
Jah-see oled Sina!
11.12.2007
lõpp !
tema väsinud ilme ja nukrad sinised silmad
näen ,et ei leia ta põhjust,miks elada siin ilmas.
tema pruunid kiharad lehvimas tuules
ning järjekordne pisar langemas ta huulelt.
otsides veel aisatki lootuskiirt,teeb ta oma raskeima hingetõmbe
keha vappumas ja värisemas ning kätes viimnegi jõud kadumas.
ta jalutab mööda kivist teed mis viib mereni,
meretuule kohin hellitamas kõrvu ning lained mis juba põlvini.
peas kindel siht ja ükskõiksus kõige muu maailma eest
langetab ta otsuse ,mis raskeim tulnud tema seest...
Viimane peatus.
Silmis on külm pilk,
olen jäätunud,
Kui külmal talvel klaas.
Jäi puudu üks tilk,
ma oleks taandunud,
kuigi mu uhkus tambiti maha taas.
SEE oli tõesti see viimane piisk,
Mu niigi valutavasse hinge.
Heideti see kõige viimane liisk,
Jääbki minusse must masendav pinge.
Said tehtud teod ja öeldud sõnad,
Mis mürgised ja surmavad.
Ning nüüd sa teadma pead,
Et mu tunded pole enam hurmavad.
Sisemuses kõle ja vastik tühjus,
Pole mingit võimalust tekitada tuld.
Kõik see jama mu sees, üle kuhjus,
Päästev on ainult must, kohev muld.
Maivis L.
Ekskallim
Me ehitasime
ühise maailma
ilusatel valedel
üles.
Sinu siirad silmad
minu soojad sõnad.
Uskusin, et
igavik pikk
saadab meid
see õnn.
Tujutsemiste raju
käis kõigest kallist
üle.
Rusude all
vajun varju
pimedusse.
Südames mõrad
soojad kevadilmad
kõikjal piinavad
sinu silmad -
ometi need
teise jagu.
Ma ehitasin
eraldi maailma
õnneliku lõputa
kahesuunaliseks
tegin ühise tee
teeviitadega -
Igatsus.
Tühjus.
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....
Kaua ma suudan?
Kaua ma kannatan
kartust ja hirmu,
teadmist mis ees
pole mulle!
Kaua ma suudan
astuda sisse,
tuppa kus tühjus ning
pole mulle!
Kaua ma püüan
su meele järgi olla
tean et su lahkus
pole mulle!
Kaua sa hoopled
mu kõikuval pinnal
lõpuks ma lajatan ja mind
pole enam sulle!