Sõnale hjus leiti 360 luuletust
Kevadilmad
Kevadilm on kui
märulifilm.
Temas on erinevaid iseloomujooni,
kuid üldiselt on ta ühte tooni.
Õues möllab kõva torm,
emal ahjus koogivorm.
Päike särab kauem taevas,
kõik on päris, mitte nagu Rootsi-laevas.
Kui üldiselt on ikka külm,
külm kui õudusfilm.
Varsti tulekul on suvi,
tekib jälle peohuvi.
eebenipuust torn
kangetes tumedates jõgedes
voolab unustuse tuhk
ta kannab kaugeid mälestusi
mõne aja-ruumi taguse ruumi
põrandale kraabitud laavas
see on laastav ootus
maailma eksimise ime ees
kannan ise raskeid sulgi
unustus on ainult tolm
kulunud praokilejäetud uks
ei oota et aastaid saaks tuhat
vajan üht eluaega vaid
ja sedagi on liiga palju
millele üldse mõelda
kui mitte mõelda sellele
kuidas mitte mõelda
õmblusteta ruumid kistakse tühjaks
rõõmutud näod pühitakse valgeks
aga et ükskord peaks tulema
mingisugune vabastav lõpp
see on tuhk
kadu
udu
vabastav l .....
Kevad
Mööda saab taas pimeduse aeg
saabub kevad koos päikesega taas
eks talv oli kõigile parasjagu vaev
päris kevad siis kui rohetab aas
ja lundki pole kuskil enam maas
rõõmu pakub sinilillede taevane ilu
mis sest kui väljas on vahest vilu
ahjus praadima ei pea me kilu
nüüd kevad on nii minu kui sinu.
Talveõhtu
Talveõhtu, talve tummus,
imepuhta lume lummus.
Astun aralt, astun vakka
kohevasse hangelakka.
Kukub külma saapasäärde,
kuid ma jõuan ahju äärde.
Ahjusuus on suisa suvi,
minul lugemisehuvi
Kena surin - vurin ihus,
istun juturaamat pihus.
juturaamat elevandist
hoopis teisest ilmakandist.
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Lootusetus
Tajun hingetuna lootusetuse otsatut pimedust,
taas pettununa maitsen elu jagatud kibedust.
Ei suuda lohutust anda tuulgi -
enda rüppe haarates, hellalt paitades mu huuli,
ka vihm pakub lohutavat seltsi lakkamatule silmaveele,
justkui tühjusest satud veel viimast korda mu sihitule teele.
Nagu võõrast - kõnnin Sinust ma läbi,
ei ole peatamas mind ükski vägi.
Minult soovida Sul enam midagi ei ole - ei ainsat sõna ega pilku,
jäta endale mu süda, mis vihapisaratest tilkuv.
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
SÜGIS
Kaotasin su sügisesse,
kesk värvide mängu.
Tuule mälu puhus meid paika ühisesse,
põhjustasin vihmavalangu.
Keset pori ja mulda ja muda
matsin su lehtede alla.
Vihm imbus su aastate hauda
ning leinad puhkesid valla.
Loodus leinas
ja teised leinasid.
Ning meie, kahekesi,
tantsisime pimeduses -
öös ja hämaruses
Vastu igavesele koidule.
Vastu igavikule.
'Helena Veinberg
SULLE!
Mäletad päeva mil kohtusime?
Väljas oli külm ja pime
olime sillal ja tuled kustusid
ma ehmusin ning kohkusin
Ma kartsin ning võtsin sust kinni
sa kallistasid mind ja hoidsid must kinni
ma tundsin et keegi ei saa teha mulle viga
kui oled minuga ei tee mulle keegi liiga
Kuid ma eksisin, mulle tegid haiget sina
sina, keda ma usaldasin ja kellest hoolisin mina
Sina kes sa olid mulle kõige kallim siin maailmas
ja just sina pidid mind reetma siin kurjas maailmas
aga vahet pole et oled haiget teinud mulle
sellegi poolest oled sa mingil põhjusel kallis mulle
ma ei tea miks .....
Tänapäev..?
Kas on Sinu südames siis nii palju kurjust ja julmust?
Et naudid ilma kaastundeta, kui keegi kuskil kannatab?
Kas sisemuse täiteks oled palunud isekust ja külmust?
Miks siis tegelikult öösiti, Sa pisaraid patja summutad?
Need, kes sellised olla tahavad ja on, ei ole inimesed,
nad on tühjaks imetud jäänused, täiesti läbipõlenud.
Peaks rahast ja asjadest tähtsamad olema ligimesed,
kuid seda oleks vist liiga palju oodatud, olen mõelnud.
Tänapäeval, kus tähtsamaiks on positsioon, raha ja võim,
Tavalisel südamega inimesel, kellel ei ole pungil rahakott,
A .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Oodatud lumi
Kell raskelt astus kesköö viimast tundi
sa minu kõrval vaatasid vist und
ma tundsin meid ja vabaduse sundi
nii lahkusin, et leida oma lund.
Vallutasin mitut moodi mäge
kukkusin ja üles tõusin taas
uus olemine, tunne oli vägev
kõik lõppes ikka ahastuses maas.
Rändasingi aastaid elujanus
mõnd leidsin, palju rohkem kaotasin
sai tühjust täis mu olemise anum
sängi puhtad linad laotasin.
Tulid jälle. Taas kord minu nimel
me voodis nägid väsinuna und.
nüüd mõistsin meid ja armastuse imet
siinsamas sadas igatsetud lund.
Heliriin Puistamaa
Tõde
Tõde, koorub mõttesulest
tunnete väljutatud read
ma ei räägi, öisest unest
teiste sama sarnaste seas
Ma räägin südametunnistusest
aval olles, kurjus tuleb kannul
ma räägin ikka ponnistustest
miks muidu siin, alati vannun
Kaks kassi püherdavad vaibal
üks teise kõri kallal momendil
ma vaevu, vaevu püsin paigal
ja fakti lihtsalt enesele nendin
Kas olen julm, või erapooletu
et vahele ei astu, kaitstes teist
või iseloomult , vaid nii hooletu
mul pole sooja ega külma neist
Ma olen praegu lihtsalt ei keegi
mind olemas pole kellegi jaoks
ma kaminasse süü .....
Igatsus olla see kes olen.
Jällegi kord,
Kuigi suund pole nord,
Valdab mind tühjus
Kui piinav nähtus
Ma ei tea sedagi
Kust leida see midagi
Midagi, mis aitaks
Ja mu hinge viimaks paitaks.
Kas tõesti selline ma
Keda vihkan ma
Miks on mu elu piin
Kui mul sees pole viin
Ma tahaks olla külm ja kõle
Aga see oleks võib-olla liiga jõle.
kristel eslas
Võõras linnas, vales voodis, teise kaasa kaisus
panustades homsele ja unustades olnu
lubamatus olukorras, talumatus haisus
laiskus nutab taga elu, mida pole olnud.
Illusioonid endast loovad maalilise pildi
saatust taga siunates jääb kurku kibe nutt
keegi paneb kellelegi "Ära anda!" sildi
armuda ei olnud kiire, lahkuda on rutt.
Mõistus, teod ja tagajärjed. Rumaluse jõud
trots jääb nööri pingutama ümber kange kaela
eilses kand ja komistades puruks kukkund nõud
kriis, kui uppunul, kes karjub põhja lastud laevas.
Koduks muutub võõras linn ja olek üh .....
Kõverpeegel
Ka rikkad nutavad
kui nägijaid ei ole
ning vaesed ehitavad
mõtteis õhulosse
ma tunnen tühjust
kui sind siin ei ole
vaid poriilma kiuste
kannan valgeid tosse
On haiglas südametu
toibumas infarktist
võib kanapime
kukele su saata
saan päiksepõletuse
kesk Antarktist
mul peeglist vastu vaatab
ingli näoga saatan
On lugematuid kordi
loetud minuteid,
et hiljem oleks tunde
tuulde pillata
su juurde jõudmiseks
pean kasutama kõrvalteid
ja üle saama jõest,
mis sillata
Ei ole abi purjekast
kui pole tuult
ja sile tee
ei aita jalutut
su suudlust
ma ei leia oma suult
.....
juurdusid südamesse.
Kallis,mu päike.
Ainult sina suudad rännata läbi mu mõtete-
oled öösel valguseks mu unenägudes,
hommikul minu silmade avaja.
Külvasid roosi mu südamesse,mis
juurdus ka hinge.
Oled saanud leegiks mu silmades,
sioojenduseks mu naeratusel
ning tähtsust ei oma okkad su varrel.
Mõeldes sulle tõstan pea ning
naeratan vastu elu keerdkäikudele,kus
kaotaja rolli pärib aeg.
Värvisid nähtamatuks tühjuse,mis
murdis unistusi suuri ning hajutasid pisarad
mu huultelt.