Sõnale hommik leiti 732 luuletust
Taas on hommik
Taas on hommik ilus, selge,
vihmalompe pole maas.
Öö on olnud üsna malbe,
mõnel rohututil kastetik peal.
Toomingatel veel õied valla,
tuules lõhnad liiguvad.
Linnud vilksti siia-sinna
turvalist pesapaika rajavad.
Jääks see kõik meil ainult alles,
loodus, kaunis Eestimaa...
Muidu murest murtud oleks,
ikka tahaks rahus ärgata.
Ei ole lihtsalt hommik metsas
See pole komöödia
kuidas on legaalne ahnus
vaid üks tragöödia
teha mida tahetakse on miinus;
haruldased liigid ohu all
kõik taimed, putukad ja ihust/luust
läheb sae alla see vall
kõik, mis on tehtud puust;
mitu aastat on muret murtud
mida tähendab metsandus
pidevalt lageraiega tegeletud
RMK'l omaenda tähendus;
pesitsusrahu ei loe ärile
kes kurat juhib metsamajandus?
saadetakse reeglid karile
nüüd lekib sellest suur etendus;
oma loodust ma kellegile ei usalda
ega ka kunagi müüma hakka
kes keskkonda rahast ei eralda
sellele annan ise saega takka;
iga .....
Naistepäeva kaunis hommik
Hommikul, kui ärkad üles,
oma naist Sa hoia süles,
olgu kasvõi pilves ilm,
pane ikka naisel särama silm.
Keeda naisel' parimat kohvi,
lisa suhkrut juurde veidi,
kata lilledega voodi,
kauneid sõnu öelda proovi.
Võta naisel kinni käest,
kallista teda kõigest väest,
jaga suudlusi kuumemaid,
ütle tal' sõnu soojemaid.
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Ilus hommik
Sirel on õitsend
ja pärnapuu magab,
kaskede vahel,näe lindude paar!
Täht taevas sirab
ja meri on vaba,
lainete taga on ulpamas paat.
Oi,kui ilus on hommik,
oi,kui ilus on päev
ärka,ärka mu kallis,
ulata mulle nüüd käed.
Vikerkaar vaiba on laotanud maha,
kuu piilub taevast,
sealt pilvede alt,
tuksub mu süda,
nii aval ja vaba,
oh,tahaks olla
ja jäädagi nii.
Verine Hommik (128)
hommik mu lasnamäe aknale laskub
eesriide nihutab eest
sammude sahinal põrandal astub
voodis näeb magavat meest
nägu on naerul, plaan juba valmis
aeglaselt kerkib tekiserv
küsib kas tohib ja askeldab juba
linal on natuke verd
mees magab edasi, peeretab veidi
ei taipa ööd ega mütsi
silmad teeb lahti leiab põrandalt kleidi
ja taipab et ikka on üksi
Hommik
Enne hommikut kui koidukuma kuldne
aegamööda uduloori hõredamaks muudab
siis päike taevasse loob värve
ja päeva kaunimaks nii muudab
ja sel viimsel selgel ööl
mil kuuvalgust täis on ilm
kummalist vaikust kuulda on öös
ja nõnda hämar et ei seleta silm
Talvine hommik
Paljas ja lõhki kui kiriku rott
Ma ärgates rentslist end hommikul leidsin
On kadunud põuest mu uhkus mu kott
Vast joomase peaga taas magama heidsin
Nüüd kogukas keha aeg ajada üles
Mälu soppidest tuhnides leida on lahend
Kas tõesti minust saanud vaid joodiku lühend
Mis olema peaks mu pääsetee vahend.
Vaid viivuks veel luban, oma silmad ma sulen
Külmast kaotanud varbad juba nii kui nii olen
Ja kui kauem veel magan mis teha-siis suren
Mul vanust ju piisavalt - kolmkümmend saan suvel
Hommik
Sirutas laiali tiivad
Õhkugi lükkas end maast
Õhus ent püsis vaid viivu
Põrand kui tervitas taas
See oli hommik ja kõle
Taas tundus maailm tema ees
Marmorist loss rebes liivaks
Liiv aga kõdunes maaks
Maad oma suuga ta riivas
Pühitses palvetlust peast
Ohkas veel korra ja uinus
Ning lõpp, nii magus, tal käes
Ööpimedas
Universumi seest puhuvates tuultes
ühtäkki sees on midagi sa tead
su poole pöördund silmades ja huultes
on sulle miskit olulist ja head
Hetk oli sulle armuks mitu tundi
need käsivarred salliks ümber põimind
siis miskit üsna tavapärast sündis
siis tuli saatus tavaliselt lõi sind
Sa ärkad mõru pill on maitstud süljes
end väänad kiirelt kaisutavast kaenlast
need käsivarred vaenajal on küljes
ja sina oled magatanud vaenlast
Ööpimeduses lamad- puudub uni
öösisemuses kõnnid- kannad risti
miks puhata ei lastud hommikuni
miks soojast sülest külma kätte ki .....
enesetapu ja kohvi vahel
tapaksin end, või valiksin täna kohvi?
olen maganud, ent väsimusest ohin.
elutahte saamiseks vanu pilte sorin,
inspireerid mind, kas sulle helistada tohin?
kuulaksin vaid sinu sõnu,
mind ei huvita see moraalitu lõbu,
selles ju peitubki meie kahe võlu,
südamliku suudluse tekitatud mõnu.
oled armas, nii ilus,
kohe alguses
nägin miskit sinus.
päevavalguses, kui läbin neid tunde,
mõtlen vaid, millal taas saan sinu juurde.
pelgalt neid sõnu ei pillu ma tuulde,
teen haiget vaid siis, kui hammustan sul' huulde.
kuule, kallis, kas sa märkad,
et hommikul vaid sinu ni .....