Sõnale hommik leiti 722 luuletust
Sa maga veel
Kallis sünnipäevalaps Sa maga veel,
ilus päev Sind ootamas on ees,
Päike tõuseb koos linnulauluga,
rõõmus päev saab Sul olema.
Rõõmustagu Su süda täna,
hinge tulgu Sul palju sära
ja õnnesoovidest saagu suur kuhi!
Maga sünnipäevalaps veel,
kaunis aeg Sind ootamas on ees!
Igal hommikul
Igal hommikul, kui padjalt tõstad pea,
istud voodil, mõeldes, mida unes nägid,
kas siis tuleb pisar, hoopis naeratad
kõige selle peale, mida Sa seal tegid.
Igal hommikul, kui ärkad uimasena,
ennast siruta ja veri keema löö,
vahet pole, kas Sul vaba päev on täna
või siis õhtuni Sa veedad aega tööl.
Igal hommikul, kui särad nagu päike,
oled rõõmukiireks iseenda sees,
luues naeratuse, rõõmust silmaläike,
enda ümbert positiivsust leiad veel.
- Tarmo Selter -
2023
Hommikul
Igal hommikul naerata endale
kas siis mõttes või päriselt peeglis,
tõustes jäta vaid omale kanda veel
elu ilu, sest on ju veel keegi,
kes naeratust Sinu suul naudib,
silmisse sära veel toob,
minnes ta juurde, tee kalli,
positiivsust nii juurdegi lood.
- Tarmo Selter -
2023
Taas särab päike taevalael
Taas särab päike taevalael,
taevas sinine kui meri.
Rõõmsalt siutsub linnupaar,
pesas poegi kolm või neli.
Metsa all on maasikmarjad,
magusasti lõhnavad.
Suvi kuum käib kuumalt ringi,
küpsetab ja küpsetab.
Iga päev toob rõõmu juurde,
kui vaid oskad märgata.
Sukelduda ellu suurde,
midagi ilusat ja head sealt endale noppida.
Soe suvehommik
Suvi on täies hiilguses,
pärnad kummardavad maani,
hommik piilub õhukese udu seest,
tasa sulisevad kraaviveed.
Pilved kui valged vatitupsud taevas,
õhk päikeses virvendab,
avanevad kullerkuppude nupud,
kaunid liblikad lilleõisi valivad.
Soe suvehommik peale hakkab
ikka linnulauluga,
kurb meeleolu lakkab,
suurest suvest rõõmu peab olema.
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Neljapäev
Avad silmad veidi varem,
proovid tukkuda,
on äratusega veel parem
üles ärgata.
Ringutades voodi serval,
tead, et homme saad
tulevasel Suure Reedel
rõõmsalt magada.
Lootusrikkalt vaatad välja,
seekord rõõmustad,
kevad pole teinud nalja,
lund ei ole maas.
Hambad pessu, riided selga
miskit hamba alla,
täna kevadjopet kanda
saad Sa mõnuga.
- Tarmo Selter -
2023
Pergelä
Aeglastelgi hommikutel
on mul tihti kiire:
tirin lahti suhtesõlmi,
lükkan argipiire,
katsun püüda süvakalu,
süüdata üht lõket,
ületada harkisjalu
sadat jooksutõket,
tunda südame ja peaga,
millest läksin mööda,
pingutada kogu heaga -
aga kas on mõtet...
Teistelgi on omad soovid,
käivad läbi tahte...
Raskeim ongi
- ehkki proovid -
kokku panna kahte...
Ühenduste lülilisus
muudab keti kuju:
lükkad-tõmbad, aga ikka,
pergelä, ei suju...
Maailm ongi lollidele,
käib taas läbi mõte,
kollidele, trollidele -
tee neist ülesvõte,
et jääks hinge m .....
Hommikusse
Vaikselt ärkan hommikusse
kallimaga mõtetes...
Hoian sind, mu armas, kaisus
armastuse võtetes.
Unes nägin poodud neidu
kiigeplatsi raamile...
Palvetan, et aitaks inglid -
ehk ta jõuab praamile.
Kurbusega näen, et sama
Postimehes uudis:
palub pere annetusi
varjupaika kuudis...
Tõusin tasa hommikusse,
ärganuna varem...
Ja tunnen, et on maailm täna
tuhat kordi parem.
(Pühendus: RIP Eva Elise Oll)
/Mari*Uri/
Kiilukas
Vedelen voodis teleka ees
see on idüll nädalavahetusel
olles range töömees
hommikul siin ülakorrusel;
kass magab rinna peal
ta kasukas ümber mu kaela
otsib seltsi vahepeal
ja ma teda kunagi ei keela;
aga, kui end ma pööran
libiseb kann järele
alukad oma kehaauku keeran
ja see teeb valu persele;
tõmbas munad ja eesnäärme kinni
kui kottis alukad jalas
ajas mu nina valust vinni
kõrge punkt ebamugavuse skaalas;
järgmisena lõi kass küüned
mulle sisse, mil liigutan
said pihta veresooned
üle sängi ääre end veeretan;
oigan ja kannist haaran
rebides .....
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Põhjus, miks näpp haiseb
Mul vist urruaugu surfar kõhus
kui endiselt perseauk sügeleb
siin voodis see nõmedalt mõjus
kui hommikuse rahu ära rikkus;
käsi on mul kaks
mil söön ühega
tunnen end nagu saks
mil näpin pulti teisega;
kui kassikarvu suust võtsin
oli näpp kuidagi mõru
siis nina ka nokkisin
nüüd sain alles aru;
et jääb väheks mul 2 abimeest
ja nüüd oma pühapäeva rikkusin
see sõrm mul haiseb, kuna
selle samaga enne perseauku sügasin
Taevas põleb
Taevas põleb nüüd hommikul tihti,
kui öösel on härmatand´ maa,
mis katmas on öökülmas pruunistund´ lehti,
öötaevas on selge kuukaar.
Päikesetõusud nii kirevad näivad
just siis, kui on vaikus maa peal,
viimsedki linnud nüüd kaugusse kaovad,
ehk rahu nad leiavad seal.
Naudi taevaseid tähti ja päikesetõusu,
väikseid külmasid hommiku eel,
mis Sinuni jõudmas on silmade kaudu
ajal, mil oled Sa teel.
- Tarmo Selter -
2022