Sõnale häll leiti 469 luuletust
Gung Ho
Taevas ere nagu päikesetõus
inimtekkeline valgus müskudega
on veel enamat selles šõus
vahendeid jätkub paukudega;
vaenlase kõmmutamine kasti
ja võitlus käest kätte
piirid minema lasti
võidud on läbi karmima võtte;
elusalt ära süüakse
tunda õhus surma õitsengut
sõjakisa välja hüüakse
püssipauk tähistab lahingut;
leek puhastab kaevikuid
ja teeb õhku müüri hall gaas
praetakse elusalt õnnetuid
ning mõni kõhib kopse välja taas;
nobedus ja aeg on võtmetegur
kõri peale minek teras ära pureb
võit on osapoolte kulgur
ning vahet pole, kes su .....
Sügis
Sügis hallis ilmadega,
vaatab nukralt silmadega
jalge ette maha,
üksindusest leiab end.
Vihmapilves piiskadega,
öiste jääkristallidega
jätab selja taha
surma, see on tema and.
Vahel sügises on naeru,
värvikirevust ja ilu,
surma märkad vaevu-vaevu,
kuni kätte jõudmas vilu
lumehelvestega rajal,
mis on katmas lehevärvi,
siiski tead, on seda vaja
meie eluringi järgi -
kevad, suvi, sügis, talv,
on ühel hea ja teisel halb...
Sügises näed - kauneid värve
lehepuudelt alla langeb,
sahistades tasa,
luues hetki ilusaid.
Rohulible kolletades,
hallaöödes .....
Sügis
Kellel viitsimist augustit oodata
kui sügis juba kohal
14 - 17 kraadi sooja kohata
ja u. 10, kui päev ehal;
täna jälle sajab päev otsa
toas pühapäeval passin
see suvi meil läinud metsa
halbu mõtteid puhkusest rassin;
mil lõunas kuumapõrgu
kontrast meil nendega väga suur
enne uut aastat üle 20 C ei kõrgu
riigi kohal valitseb märg puur;
loodus ainult üha torkab
tulekahjud lõunas ja uputus põhjas
kui vaid Ilmataat ometi tärkab
millise basseini Eestisse kuhjas;
lubati nüüd 25 C uus nädal
see uudis mul mööda perset
kui Ilmataat muudkui kusehädal
.....
Kallis
Sa minu ellu tulid, kallis,
päevadese sära tõid,,
hetkes tundetiivul kandsid,
puhata nüüd veidi võid.
Sa naeratad nüüd mulle, kallis,
olles minu päikene,
luues selgust päevas hallis,
silmad rõõmuläikesed.
Las ma hoian Sind, mu kallis,
olen Sinul olemas,
valmis ikka kõigeks, kallis,
mis meil elus tulemas.
- Tarmo Selter -
2023
Veel hing üleni on juulis
neid hetki
praegugi veel tulemas on
kus kardad suve hukku
päeva keerata tahad
lukku peatamaks
õitsemise ruttu
ilu pillavat muutumas
lillede närtsimiseks
metsade koltumiseks
põldude tühjuseks
kauguste mattumiseks
halladesse uttu
vaikust lõhkuvateks
hanede kätsatusteks
pikkade pilvevagude all
ees kui pikk hämar talv
tuleks kaasa päeva uude
siis kui peas on juba halli
hakkad saama aimu
kuidas murenevad mäed
voolavad kraavid ja ojad
jõed merre
lehtivad metsad küpsevad
okstel aias õunad
valgus saab õhtuks ja
hommikuks talveks suveks
kardinate tagant
ärgates tuppa tuleb
ööseks mis taeva aluse
pimedusse suleb
annab sulle voodis une
muud ei soovi
kui ainult arm jääks me juurde
tuleks kaasa päeva uude
Valimistest
Oh,
tühjade sõnade vaht
ja lubaduste õhupallid
alp plakatite maht
peal mõtted halehallid
Jah,
neil mõtted halehallid
kõik kukepoksiks reas
neil liisingautod kallid
ja saamahimu peas
Noh,
see saamaisu pillerkaar
ei annaks alust loota
ometi nii noor kui vaar
veel loodab õnne oota
Säh,
näe valimiste järelpeol
on kukepoisid leppind
ja võimuliidu ühisteol
taas rahvas ohkab: pekkis
Moraal:
Nii,
läheb aastast aastasse,
kord võimu võtab Jõle,
kel oma enda rahvasse
suurt armastust ei ole
Jah
nii läheb rahval alati
kui kaotab huvi teada, .....
Hallid kardinad
Kuidas päev see läheb mööda veel,
astud uksest välja, naeratad.
Väljakutsed ootamas Sind need,
mis kõik ületamist vajavad.
Hommikust saab lõuna taas,
lõunast õhtu veel,
end läbi elu leiad astumas.
Eest nüüd tõmba Sa
hallid kardinad,
et päikest lasta halli maailma.
Igast päevast leia rõõmupiisk,
mis ei lase stressil tekkida,
elu tuleb nautida just siis,
kui Sa ise tahad elada.
Hommikust saab lõuna taas,
lõunast õhtu veel,
end läbi elu leiad astumas.
Eest nüüd tõmba Sa
hallid kardinad,
et päikest lasta halli maailma.
Lase endasse Sa päi .....
10 000 kulgemist
hilinenult märkad
kümme tuhat kulgemist
korraga on taeva all
olgu päev päikest täis
talvel madal hiirehall
kõik asjad on olemises
leidnud omale koha
kellanupp maja välisuksel
käokell köögis
puuriit räästa all
suve lõpus õitsema
hakkav astrite peenar
saun pisut majast eemal
mis siis hetk kulgemises
võib minna katki
lasta ei taha ajast lahti
ka siis kui enam
sa ellu pole armund
on igavene tema kulg
taeva all päikese
põlemisest valguse
pillav tulv
Must või valge
Ükski asi pole nõnda
nagu meile näib,
mõte jäägu nende kanda,
kes nüüd aru said.,
pole vaja välja hüüda,
tekib mõtteid mitmeid,
sõna püüa kinni püüda,
naudi hetki vaikseid.
Ühel must ja teisel valge,
siiski kõik on sama,
hetkeks tundub elu selge,
hakkab jälle jama,
sekka kisub halli tooni,
uduseks läeb' piir,
ühendades kõiki pooli,
saatjaks silmapiir.
Minu mõte Sinu oma
olla ju ei saagi,
minu punkt on Sinul koma,
mõte lendu läebki,
iseasi, kuidas võtta,
minu must Sul valge,
elu siiski kiirelt tõttab,
luues omi värve.
- Tarmo Selter -
.....
kuhu minna Su sõnade eest
luulega abielus olemine
ei tuleks enamusel
kõne allagi ometi tehakse
seda aastaid ollakse koos
vihmased venivad sügised
hallid pikad talved korraga
päikest pilgeni täis kevaded
ööd kus padi on kuum
tuba kahvatuvalge
kuhu minna Su sõnade eest
mis on liialt puhtad malbed
kui hing arglikult lehtib alles
Elu oli "vale"?!
kõik mu suhted olidki ehk valed
valedel alustel valedel kokkulepedel
teiste soovide järgi painutatud
ja kui tegin lõvist kisa
siis hakata ettekäändeks tooma mu hallitooni kleiti
hiirekesed nii ei tee
kuidas teine saab anda hinnangu
kui ma isegi olen veel kahe vahel,
kas ma pole mitte draakonite munast sirgunud isend
sa näed ainult seda, mida sa koged
ja kogemine on puhtalt subjektiivne
isegi kehalised märgid ja tajud,
mida arvad, et nägevad, võivad olla sinu mõistuse manipulatsioon
seega, kuidas sa usaldad midagi, mis tundub nii õrn ja hea
võib-olla vähe oled va .....
suvehütis
meel tagasi on
suvehütis kus tuppa
kostab käo kukkumine
ees kevadöösse minek
oled jälle üleni vaid
sina ise hinge
lehtimise imes
*
lausuda hommikul
tulpide avanedes
tere mu armas kallis
oled päeva minemas
valmis ka üleni
pilves halli kus akna all
varisevad pojengid
astrid ootavad vihma
suud lahti sinagi hetki
endasse enam ei ahmi
võilillede kiiskav kullendav nurm
linnast rongiga tulin ära
jõe voolamisega kuppudes
saada tahtsin üheks
penikeelte vahele
kõrgesse roogu kaduda
pilvedeks vees
aduda on teinegi kulg
taeva all mille omaks võtab
inimene vast alles siis
kui pea on hall
koos olla võililledega
päikese joomises
pojengide pillavas
õitsemises enam
öö et pole pime
sa maha jätad oma nime
kui pähe hakkab
sirelite unund lõhn ja
kobrutav hurm õhtuni
võilillede kiiskav kullendav nurm
elu heldus korraga
sus muutub
üleni vaid helluseks