Sõnale hõbe leiti 122 luuletust
Jõuluootus
Kaunid jõulud teel on juba
särab silm ja särab süda
kuused ootel metsateel
rõõmu juurde tuleb veel
Pilvist maha sajab lumi
sajab õhtust hommikuni
hõbehärma puistab kuu
kauniks muudab jõulukuu
Küünlasära hinge paitab
mured ära viia aitab
kauaks jääb põlema südame-
Nii väga me jõule vajame.
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
Unistused
Unistan lumest valgest
ja selle krudisevast kõlast..
Unistan kergelt langevast lumehelbest,
mis mu peos vaikselt sulab.
Unistan hõbehärmas kuusepuudest,
mil neid tuppa tuua saab.
Unistan valgest kuupaistest
ja tähtedest, mis ta ümber siravad.
Unistan valgest jõuluinglist
ja soovide täitumist reast.
Unistan jõuluajast vaiksest,
mis rahu toomas hinge peal.
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kaherattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu rää .....
Sergei Jesseninile
Lootust varjab jäine sina.
Piinav üksindusepäike,
valasid miks musta tina
üle rõõmu hõbeläike?
Katab õnne kuldseid kiiri
sinu tumerusuv vari.
Pole sellel riigil piiri-
kus ta lõpp, kus on ta hari?
Milleks sulgesid mu ees sa
värava, kus seista ihkan?
Muretuse sinitaeva
sulatada mind ei tihka.
Mõista, palun, minu soove!
Näha sinitaeva süütust
ihkan ammu. Elujoovel
pole mõtet puuripüütult.
"Jes, mastah"
Olümpiamängud nõuavad ohvreid
igast riigist ainult parimad tulevad
aga alati järjekorras neid
kes treenerile nördimust valmistavad;
või siis kodumaale, kui tõotanud
et nad medali võidavad
aga kui just kaotanud
midagi sportlaselt ülemad võtavad;
ujumises neeger, kes jäi viimaseks
karistuseks tal tüki evitakse
"Jes, mastah" kostab ta vastuseks
ning jalg ära raiutakse;
edaspidi võistleb 1 lestaga
paraolümpias liugleb nagu näed
paistis, et läks ilusti, siis aga
sai penalti ning jäeti talle ainult käed;
"Jes, mastah" on vastus uuesti
s .....
Libahunt
Ma tean,
et omalooming on kuld
või hõbe,
ma eelistan hõbe,
minu nimi tähendab hõbe
Rahvajuttudes on hõbe see,
mis tapab vampiire,
deemoneid,
tapab libahunte,
peletab kurje vaime
Kuid mina,
mina ei ole midagi muud,
kui lihtsalt minu nimi,
seda ma tean
Kaugel ei ole aeg,
kui pean tapma libahundi,
siin,
minu sees
Kes kuuvalguses muutub koletiseks,
kes ulub kuu poole,
see on kas osa minust,
ma ei tea,
kas pean selle tapma -
see hirmutab inimesi
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
The Sound Of Muzak
kuula helisevat muusikat
kuidas see vahekäikudes triivib
lifti Prozac
kilomeetrite pikkusena
tuleviku muusika
ei ole meelelahutuseks
see on mõeldud ainult
represseerimiseks
aju neutraliseerimiseks
hing pressitakse välja
ääred muutuvad nüriks
demograafik
annab sulle mida tahad
muusika kõla
nüüd saadaval hõbedaste pillidena
kohandatud täpselt teile sobivaks
kerge põnevuse tekitamiseks
mässumeelne muusika
tekitab tahtmise raevutseda
seda aga loovad miljonärid
sinust ligi kaks korda vanemad
üks maailma imedest käib alla
see käib alla
ma tean
see .....
Soojärve kaldal kärbseseene taga
Taevalinnu sulestiku hõbevalge läige,
peegeldab soojärve kaldalt kärbseseene tagant.
Sirutab helesinised tugevad tiivad ja lendab allikavee vulinal päikeselihivitud taeva.
Istun turbasambla ürgsel vaibal nautides igaviku malbeid tuuli.
Kuulates haldajate laulu ja metsamooride sajatusi.
Luues keed metsmaasikate magusatest punasemast punasematest viljadest.
Siin kärbseseene taga ürgse igavikujõe vulinal
Minu ema
Kullakallis on mu ema
tal on hõbedane juus
kaunis on ta häälekõla
õpetlikud sõnad suus
Soojust täis on ema süda
hing on õrn ja armu täis
silmavaade hell ja kena
pisar naeratuses särab
Kallimat ma ilmas tea
kui mu emakene hea
Palju tänu võlgnen Sulle
kullakallis oled mulle!
üksolemine nii päeva kui öö
üksolemine
nii päeva kui öö
lille ja liblikaga
ent inimesega ometi mitte
hõbenõudest sööjad
ümbritsenud on
end kõrgete müüride
tugevate valvuritega
vääritu oled astuma
nende marmorpõrandatel
arutu oleks aga taluda
kuldpeekritest joojate
tuhandeaastast kõrkust
üksolemine
nii päeva kui öö
lille ja liblikaga
inimesega ometi mitte
me nägime ju täna
veel kestmas sama päev
seesama imeline sära
kes võtaks seda käest
seesama lummus
täitmas hetki
valgus jootmas
puudel lehti
värelemas seinal trepil
mu tuppa
kui Su samm nüüd eksiks
hing sajanditeks lehtiks
*
kord minagi olin Pärnus
kaheksateist
jõin koidikuid
kus vesi lahes värvus
Su juuste lõhn minikleit
veel praegugi
ei ole närbund
ja lahustus mu veres linn
kui sillal seisin
pilk otsis Sind
meel vilest võpatas
laevalt sadamas
mil purjed hõbedast
*
plikaeas
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
mina olen minikleidis
kuusteist sina saad
päev tuvina laskus alla
valgust valvas
kus voolas meis kui vein
lahkumise hele lein
me kallistuste kohal seisis
kord hõbedane kaar
hapram veel kui mistahes klaas
puudutas see taevast maad
näo ta sisse peitsin
ta ees põlvili nuttes olin maas
Kohus
Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü
Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks
Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked
Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval
Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
.....
Igatsus pugenud hinge
Täna nägin ma inglit
nägin ta lehvivat tiiba
nägin hinge ta sees
Kuulsin hõbedast hõiget,
mis sulas minusse
ja mu hinge puudutas
Nii ilus oli olla
hing sädeles mu sees
Nüüd jõulud võivad tulla
mul rõõm on südames!
Mu pilk veel kaua,kaua,
püsib pilvedes
Sügisel on jonnituju
Sügisel on jonnituju
purskab silmist pisaraid
põski punnitab ja ulub
oma tahet nõuab vaid
Tuuseldab ja tuulab ringi
otsib hõbedasi kingi
rebib kaelast kuldse kee
mõttesse ei mahu see-
Kel küll kinkimise idee?
Jonnituju aina paisub
ei taltu sellel sügisel-
Ajaks kiusu veidi veel
Poriga ta ära mätsib
iseend ja käidud teed
Haavapuudelt lahti rebib koore
Värisedes vaatab tahapoole
Valge talve valge uni
Kuskil kaugel talv veel magab
laugudel valge härmatis
silmanurgas jäine pisar
Ons tal süda kusagil?!
Valge uni on nii magus
lumes kapvad hobused
Lakad hõbehärmatised
nahk on siidist siidisem
Maa ja taevas valges vatis
valged virmaliste keed
Kuusirp jäiselt taevas rippu
ei kasva,ega kahane
Valgetiivulised inglid
valge tähesära sees
kümblevad ja keerutavad
Varsti Maa poole teel
Kuskil kaugel talv veel magab
laugudel valge härmatis...
Mina ootan juba ammu
Jääpurika tilkumist