Sõnale igatsus leiti 908 luuletust
Lasta lendu mõtted
Lasta lendu mõtted,
et kasvame taas lahku...
Isegi, kui otse ütled,
tunded need ei jahtu.
Vahel elu läheb nii,
nagu sa ei soovinud.
Oleks ette teadnud, siis
polekski ehk proovinud.
Süda aga omas taktis
kirjutab süžee.
Meeldid, jääb see faktiks,
igavesti minule.
Isegi, kui kaugel minust,
oma rütmis kulged taas.
Päevi täites, mõeldes sinust,
kannan endaga sind kaasas.
Elu, ülistan sind...
Elu, ülistan sind taevani,
kiidan maailma otsani,
armastan sind elu lõpuni,
sind sisse hingan viimse hingetõmbeni.
Elu, vahest oled tundnud häbi,
kiirel sammul jooksnud silme-eest läbi,
siiski oma tugevust ja tahtejõudu andnud mul,
loodan, et armsaks saanud minagi sul.
Elu, nüüd iga sekund ja minut oled vajalik mul!
Emake laula mulle
Emake, emake
laula mulle,
lõõrita kui lõoke,
sinitaeva linnuke.
Ema, emake
laula mulle
hõbekeelsel, kuldsel meelel
päikesesooja südame..
Ema, emake
laula mulle
häälel tasasel,
õrnal helil nagu kannel
hinge puudutades.
Ema, emake
laula mulle,
lõõrita kui lõoke,
sinitaeva linnuke.
Otsi mind mu päikesekiir!
Otsi mind mu päikesekiir,
otsi mind!
Mul liialt kõvasti valutab hing,
leia mind!
Las tuuled teateid toovad Sul'
ja kõrva siristab laululind,
et kustpoolt leida võiksid mind,
seni rahutu mu hing.
Mets süngelt mühiseb
ja must on taevatelg,
vahest merelaineist nutmas leian end,
otsin tormide eest kaitset,
meel nii eksinud mul on.
Otsi mind mu päikesekiir,
otsi mind!
Mul liialt kõvasti valutab hing,
leia mind!
Ema kaunis täht on taevas
Ema kaunis täht on taevas,
vilgub päeval, vilgub ööl,
õiget suunda mulle näitab,
kindlas taktis süda lööb.
Iga pilvetups on armas ,
liuglemas sinitaeva all,
aina kaugemale liiguvad vaevad,
mis olnud hinges sügaval.
Vihmalgi on oma võlu,
puhastada taevast , maad,
,nutta natukene hingki ihkab,
kord päikesekettal särada on taas.
Kurbus
Miks lasen kurba muusikat oma südamesse,
meelega,
kuigi tean, et süda kurvastusest võib lõhkeda,
aga ma kuulan ja piinan oma südant edasi,
mul hea on sedasi.
Tunnen, kuidas südames voolavad veed,
otsides väljapääsu teed.
Nutan enese sisse,
otse oma südamesse,
hoian pisaraid tagasi,
vahest parem on sedasi.
Vaikus lärmi teeb
Vaikus lärmi teeb,
minus ringi kolades.
Hiilib aga valjult tee
siht on otse südames.
Miks nii valjusti?
Mõtlemisest vaevub hing.
Müra taustal vagusi,
igatsen ma ainult sind.
Sinu peale vaikusel,
plaanis laotada on loor.
Summutada mõte hell,
peita ainus jäänud pool.
Jääda võiks see nii, kuid ei -
võitlen talle vastu ma.
Pisarais kui kastes hein -
ma ei suuda sinuta.
Sina
Kas sa kunagi kuulad mind?
Kas tunned neid sõnu mu suust?
Kas tead kui väga tahan ma sind?
Ei mõtlegi enam ma muust.
Mida sa minuga tegid?
Mis on minuga juhtunud?
Nüüd olengi peast ma segi,
kõik lootused jäädavalt luhtunud.
Ma loodan, et tead mu valu,
loodan, et naed mu piina.
Sind ma nüüd aina palun,
vala mul klaasitäis viina.
Sel kevadel Sa ei tulnudki
Sel kevadel Sa ei tulnudki mu juurde.
Kas tõesti minu armastus läks tuulde?!
Kas liialt õrnalt sosistasid huuled?
Ma siiamsani vaevlen armuvalus suures.
Ei usu ma, et läksid teise juurde,
uut kevadet otsima.
Minu südames on kevad palju suurem,
ilma Sinuta mul hing ei rahu saa.
Valge kirjatuvi ilmutas end unes,
tiiba ripsutas
ja lendas minema...
Mina hingeahastuses suures
ei saanud pisaraid pidama.
Sel kevadel Sa ei jõuagi mu juurde,
kuid kõik kevaded ei ole otsa saand.
Tean, kunagi jõuad minu juurde ühel kevadel-,
seda kindlalt ma tean.
Ilus päev
Päike kuldab sinitaevas,
loodus ärkab elule.
Igas päevas midagi uut on,
minule, sinule-, kõigile.
Tore on see päeva algus,
kui sind tervitab päikene,
sekka linnukeste laulu,
kõrvu paitavat muusikat.
Kogu päev siis laabub hästi,
tunned elamise lusti.
Hea, et päev on korraga,
oleks vaid rõõmupäevi otsata.
Kodu, kallis, kodu...
Vahel loendan linde kokku,
kui miskit pole teha.
Jagan gruppidesse,
jälgin maandumise rada.
Piilun pesapaikadesse,
kuulan jutuvada.
Küll see linnulaul on armas,
nii kaunilt siristavad!
Näe, seal on rõngastatud linnud!
Kolm on kokku neid,
teevad kõige rohkem kära,
kuis küll tänan neid.
Veidi mõtteisse siis vajun,
kummaline tunne südames-.
Ainukene kallis paik maailmas on kodu,
kodu, kuhu tahaks alati tagasi.