Sõnale igavik leiti 189 luuletust
kui jäänud kirikukellad
Kui jäänud kirikukellad
viimaks siin vaiki
sisemist häält hellalt
kuulen mis igaviku vaikind.
Sõnu kõrvu mulle sosistab
kõneledes tundmatuid keeli
mis meeli ilusaga kostitab
magusaks muutund Su hääletooni heli.
Kui kostuvad kirikukellad
uuesti siin Sinu auks
embad mind korra hellalt
uttu vaikides kaod.
pimedad ajad
pimedad tänavad
pimedad on ajad
samad vöötrajad
samad ühesugused -
võõraste väravad
ümbritsevad majad.
millal algab algus
millal tuleb lõpp
puudub ööst valgus
ei kippu ega kõppu.
valdab hetkeline rõõm
arglikult hinges hirm
külma tuule hingesõõm
uniseks kisub inimsilm.
liiga ruttu saabub homme
vajab puhkust elust kurnatud keha
sügisele omapärane komme
tekitada tunde mitte midagi teha.
parimaks sõbraks saab voodi
kuhu embusesse põgened töölt
üüratult pikk uni veab loodi
energia skaala täidab röövides
viimaseid tunde igaviku öölt. .....
õhtu hämardudes
tänavad muutuvud inimtühjaks õhtu hämardudes
maad katmas nutvalt üksilduse vaikne vaikus
taevasse igaviku täheks unistuse kaugenedes
tuul akna taga sujuvalt igatsuseks vaibub.
mõttega mõttetult voodil tülpinult lebad
veel ei kustuta nööriga kollase kuu tuld
mälestuste riiulitele tolmuks end elad
leidmata jäänud hinges peidus olev kuld.
süütad rõdul viimase sigareti imelises öös
puhud õhku haihtumiseks pahvaku ringe
sulanduvad uneks probleemid elus ja töös
valged linade vahel uniselt pinged
kaovad olematuks idüllilises südamelöögis
valvab tänagi me .....
liivakell
elu teerajad olematuks kulutanud kingad
edasise jäänud aja pead läbima paljajalu
eilne saanud tolmuks mida sisse hingad
väikesed kivid põhjustavad hirmsat valu
kui astud puruks neid oma talla all.
tilgatumaks joodud allikaveest lähker
räbalaiks kantud hinge ümbritsevad riided
unetult lahtise tähistaeva all vähkred
pingete põhjustatud vaimse vaesuse käes piinled.
ainsa küsimusena peas tüütu kärbsena tiirleb
kas olen oma varjust üle hüpates siis parem
pilk igatsevalt möödanikus igatsust piidleb
lootes kogeda veel õnne olemasolu nagu varem.
elu teeraj .....
jalajäljed
tänavalt kiirelt möödume
inimestest küsimata nime
sammud nii päevaks mõõdame
igavikuks öös kui on pime.
talla all laiaks astutud näts
kuivaks tõmbunud mustjas pori
ei huvita kedagi kuidas läks
sinu pilkudes ei otsi ei sori
võõra uudishimu pinisev sääsk.
plaatidest laotud kõnnitee
elust läbi helendav jalajälg
teadmata lõppu... tupikut ees
summutab mõtteid varjude mäng
elusolemise järgi olev pidev nälg.
minevik
Kaotasin ajataju viivuks
silmi avades enam ei
teadnud kas viirastuses
või ilmsi manas mu ette
end see luupainajast seik.
Ees pikk allee tuttav
tee kus mind ootamas
kodutänav.
Valge samet on katmas
maad.
Pikaks veninud jalajäljed
mis lohistanud siia see
tume kogu kes sama
kaugel minust kui igavik -
pöörab aeglaselt minu poole
moondunud näoga ta siis.
Äkitselt tunnen ära -
see on mu enda minevik.
inglitiivad
Sul üleöö kasvasid
inglitiivad.
Need mis igaviku
kaugustusesse ja
kõrgustesse vaid
viivad.
Nõnda noorelt kõik
poolikuks Sul jäi.
Elu - nagu üürike
õnnelik hetk korra -
süttib ja siis kiirelt
läind.
Peopesadest jookseb läbi
mälestuste liiv -
aastad mida olen läbind
Sinuta.
Tunnen siiski aeg - ajalt
Su sünni - lahkumispäeval
et oled taas tagasi siin.
Kas kunagi suudangi leppida
et saatus su meie juurest
nii kiirelt minema viis.
inglid
Paljudele Sa näole naeratuse tõid
lastele oma saatega hubased kodud lõid
aidata nõrgemaid oli Sinu missioon
heldus ja armastus olid visioon
Sellel maapealsel taevasel teekonnal.
Aeg sai pööratud ümber nõnda ruttu
kadusid igavikku täitvasse uttu
südamed täis ängistavat leina
vaikivad ka kaotusevalust palati seinad.
Jumalal inglitest jäänud väheks
kutsus Ta Sinusuguse erilise enda juurde
nüüd kui lähed taevasse süütad tähed
teame mõelda Sinule õhtuti neid nähes
et oled pääsenud kuningriiki suurde -
SAMA SUURDE NAGU OLID SINA INIMESENA.
ajavoog
Miski ei suuda peatada ajavoogu
nagu jookseksime elust läbi
jättes maha vaid mälestuste varjud
ning tunnete kogumiku mällu.
Keda tundsid eile
ja pidasid sõbraks
tänaseks jäänud
nimi merest uhutud
meenutuste liival.
Peataks korra liivakella
keeraks tagurpidi aja
elaks läbi videvikust
igaviku mis endasse
lapseliku õnne toona
isekalt küsimata neelas.
äkitselt haaras tunne
äkitselt puudutas mind
üks võõralt võõras tunne
meenutades ilusalt sind
vajusin mälestuste unne.
puud seisid tasa tuulte vaikuses
haldjate hääled kohisesid kõrvu
mesimagusaks meloodiaks igatsuses
kirjutades tähtedega taevasse sõnu
paitavalt sametiliselt armsaid õrnu.
äkitselt puudutas mind
üks võõralt võõras käsi
silmi avades nägin sind
seal seisid elust väsind -
igavikuks sai loodud tunne
mässides meid armastuse unne.
Turteltuvid
Üks ilus jõulupäev oli see
mil ristusid te kahe eluteed
armastus esimesest silmapilgust
süttis südametesse igavikuks.
Helbekesi lendlevalt täis ilm
õrna imetlust hingas maailm
mil te muinaslooline algus
säras nagu taevalik valgus.
Hindamatud on kogutud mälestused
olles olnud poolsajandit läheduses
kallil kes andnud elatule mõtte
eemaldanud teelt raskuste tõkked
alati kõike koos ette võttes...
Ref : Turteltuvid kunagi ei lenda
ära kaugele üksteise juurest
olete ära tundnud nõnda enda
sarnasuse loodud saatuses suures.
Zhuangzi
Ülim' Dao seemne jõud,
Hämaras ta salanõu,
Ülim'Dao täius - see
On kui koidu vaikne tee,
Kuulmata ja särata,
Mähib vaimu rahuga.
Ja me keha järgneb ka,
Muutub puhtaks, vaikseks ta.
Kehaga ei võidelda,
Seemnega ei sõidelda:
Siis näed igaviku valgust sa.
8. Narri laul<
Kong Zi läks Chu'sse.Seal läks narr Jie Yu ta uksest mööda ja kõneles:
"Fööniks! Fööniks!
Kurvemaks läeb ala.
Tulevik ei tulla taha,
Möödunu on vana.
On Maailmal Dao,
Pühamees siis toimib.
Pole ilmas Daod,
Pühamees end peidab.
Tänapäeval aga kõik sassi aetud.
Õnn .....
Perekonna rahula ...
Kask leinab , kalmu kohal lehekullas,
eemal lillevaibal , kõrgub vana tamm.
Ta võimsas kroonis , mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi , ses kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
Mis loeb sul , kui päevi vähe antud,
miski sinus muutub haaratavaks taas.
Oled uues vormis igavikku kantud,
kas puuleht oksal või lilleõied maas.
Muunduv Luul
Imelik.. Mis on imelik?
Nimi on Imelik.
Pimesi, silmad kinni püüdsid imesi,
Südames kus lille viljeldi,
Sellest õiiest muud miskit nii hinnalist,
Lilleõis milles valmib mu nektariin,
Energia mis vestaks mind,
Et tõde ei peidaks hirm,
Südame löögitest valmiks riim,
Hariv viis, leida piir, et teada siis,
Kui vaid peata miim, järgi ahvisin,
Kui pikne sahmis siin,
vältida ei saanud põletus armisid,
oma loodu ta rüppesse pantisin,
Üksmeelel valmisin, füüsilises,
Lüürilises, südikas isend, sülitas silpe,
pühkis talt irve, kui müüdistas viimse,
Püüdlik j .....
Elujõgi igavikku ...
Elu algus sul , kui kevad-nire,
särav , pulbitsev , jõkke teel .
Jõudes sinna , kus kosk kiire,
tormad rutakalt , edasi veel .
Saabub suvi ,raugeb vete rutt,
elujõel mõtteid koguda jõuad .
Oli noorus , kui muinas - jutt,
läheb aeg ,sa sügisesse sõuad .
Nüüd möödas soojemad,ilmad,
hinges peagi , talvised külmad .
Nii hoovab elujõgi mereranda,
et hajudes sind igavikku kanda .
Hansi!!!
Eso-Mart
Tume see Tunnel, milles kannan oma tunnet,
Jube see Unelm, milles lagunevad suhted,
maskid pragunevad uhkel,
see kujutuslik isiksus,
ei eksisteeri, üksi olles..
Vahetul kokkupuutel,
lahendust juurdlen,
arulagedusel muster,
mööda mida ma kulgen,
möönan ikka, et möödanik
keeb mu pinnal, kui mul on igav,
see sõrm vabaduse kribab,
mida ma siin kriiskan,
annan mekkida lihtsat,
tekitan keerukust,
nimetan ta virkaks,
Mõtte laadiks, niisama praalin,
ühes paadis, valmis see maailm,
õnne loterii piletilt välja ei kratsind,
ju siis teie reaalsuses jään igavesti matsiks .....
Lugupeetavuse Lõks (3)
või enne uut valget,kogub oma mõtte terad salve,
Tulistab kaootiliselt, kui seisad trepilvõrdsel astmel,
Võite kõik arvata, kes esimesena langes
Loll! Sul pole mõtet kanda targa maske,
kullast teed vaske, tagasi hoidlikus paljastab ande,
kui soolapuhujate tuulest tõusedki lendu,
kahe jalaga maandu maale, füüsiline reaalsus vaid,
persse su esoteeriline tähelepanu vajadus sündroom
kaldkriips psühiootilised näitlejad teesklemas maage,
et üritavad veristada sind uhhaa jaoks kui lamba talle,
kandmata arvamusi, filtreid, malle, läbi mille teha nägu,
et polda üldse ahn .....
Õhuke Joon(1)
Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
e .....