Sõnale ige leiti 1779 luuletust
"Fenk juu, Eztoonia"
Jõulud on tulekul
ja andmisrõõm on suurim
see mõte peas ametnikul
kelle äriidee parim;
Keenia koputab uksele
rahvusvaheline arengutöö
vaja annetusi e - teenusele
neil probleem, et rahvas ei söö;
ja Kalevite maa osaleb
annab 300 tuhat €
misasja Välisministeerium kujutleb
kui meil on siin nagu pankrot;
niigi pigistatakse maksumaksjalt
pappi, et kriisiga võidelda
ju nii kröösus rahvas parajalt
et võib Šveitsiga võrrelda;
jahh, las meil olla kaup kallis
ja iga päev 50 tuhat nälgivat
aga neegri elu nii kallis
et ennast vaja ohverdada, vat;
on see mi .....
Arupärimine
viimasel ajal on päritud,
miks ma kiiresti ei andesta,
oli, mis oli lase minna
ehk siis justkui mul ei saa olla
väärtushinnanguid ega piire iseenda suhtes
inimesed võivad enda arust käituda nii
nagu nad arvavad,
et nendele antud hetkel vajalik on
asi ei ole ju pigem andestamises
kui sellises,
vaid teadlikkuses või ohus,
et teine inimene ei reageeri muutustele nii kiiresti
et ta suudaks oma senise elu ümber programmeerida,
et ta enam sarnaselt ei käituks
vabandus ilma käitumise muutumiseta on
ju lihtsalt sooja hingeõhu välja puhumine
kes saab omada võimu s .....
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Vanadus
kui varem lähtusin Bulgakovist
"Käsikirjad ei põle",
sest see söövitus minusse
siis haigeks jäädes sain aru,
et kui ma pidevalt kustutan enda kirjutisi
ei jää minust midagi alles
ehk see tuul, mis siia puistatud
kannab edasi minu kui inimese
tuntud tundeid
huvitav, mis kirjanduslektorid ütleksid
kuidas ma igatsen lihtsalt olla kohal
aga sa ei saa olla kohal
nendes kohtades, kus uks on juba sinu ees sulgenud
seega, kõik, mida loon,
peab olema ühel või teisel kujul kättesaadav
muidu ma piinaks ennast ju ülearu
õrnahingelised peavad saama ennast väljen .....
Suletud uksed
rohkem kui kümme aastat tagasi käisin
kesklinna kirku ukse taga
hingevalust lootes,
et uks on avatud
ei saanud ma sinna müüride vahele
minna andestust paluma ja pisaraid poetama
hiljem sain teada, et uks on lahti,
aga segaduses olin valinud vale ukse,
mis oligi kinnine
nii on eluski,
iga uks ei avane
ja see õpetab asju teisiti võtma
ja kristallipoodides oma taskuid
kristallidega üle valama
kui valgustervenduse kursuselt tulin
särasin oma Jaspisiega
imestan, et teised võtsid mind nii nagu olin,
kui rääkisin nende jaoks arusaamatus keeles
ja nüüd nõuta .....
Koloriitne
Sa oled nüüd nii mitu korda haiglas käinud,
et võiksid vabalt sellest kirjutada
oma kogemuste loo
ometi, miks sa põgened sinna,
kas see on su fantaasiatee?
kas see on sinu eskapism?
kas see on sinu rahulolu?
sinu hoolivus?
Sa tunned, et Sinu eest hoolitsetakse
ka see on depressioonimärk
minna ja joosta kuskile, kus
keegi teine teeb otsuseid Sinu eest,
sest elu on võtnud käike,
mida Sa ise ei taha enam mäletada
Ma olen kohtunud koloriitsete isikutega
nendest olen saanud küllaldaselt inspiratsiooni
ja küllaldaselt haiget
ja enda piirid aina nihkuvad, nihkuvad
.....
Naeratav depressioon *
ma olen kujutlenud ennast hauda
sinna mulla alla
sinna sopistusse, mis on justkui mulle tehtud
ja see osati polegi nagu appihüüd
vaid elu üks külg
olime abiturentidena parajalt depressiivsed
et kujutleda ennast ette hingehoidjatena
arvates, et kõrgkooli saamatus
tingib meile hoopis teised valikud
aga läks teisiti
justnagu meile selle tumeda pimeda aja puhul halastati
ja päästeti redelil kõrgemale pulgale
ja see lagunemine ja lagundumine toimub alati
nii keha siseselt rakkudes
kui ka mõttemustrites ja emotsionaalstes reageerigutes
võib-olla kui ma oskaksin nutt .....
see unub
kellalöök tornis
õhtusse kuulutab
päev otsa sai
jah ka täna hing
haigeks jäi
tee mulle lihtsalt pai
silita peoga põski
mu juukseid
mahenda kurku
tõusvaid nuukseid
hetk hetke kõrvale
kuni tund siis päev
saab elu täis
ja ongi ära läind
see unub sa elu imet
ka täna oled näind
ilmas imelises
õhtuni ringi käid
Lihtne valem - tunne iseennast - elu läheb kergemaks
Lihtne valem sulle eluks
kui sa mulle ei too rahu ja stabiilsust,
siis pole mõtet minul järel käia
(kõlab nagu manipulatsioon või liiga aus tõde? või hoopis hoiatus?)
liiga vana, et vaielda
liiga elukogenud, et vaidlustest osa võtta
Jah, ma olen aus ja otsekohene,
kangekaelne
ja siis mu mehelik pool tardub ja naiselik olemus võtab üle
ja siis enda tugevusest
ma teen iseendale haiget
enda otsustest teen iseendale haiget
sest vahel on keeruline oma tundeskaalat mõõta
ratsionaalselt
ja siis jälle jõuda järgmisesse hetke
kui tead iseennast
on väga kerge kehte .....
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
Idealism
Murrab mu südame,
kui inimesed üritavad hoida ennast koos,
aga koos hoidmisel
on ka väga orgaaniline periood -
lagunemine, lagundamine
ma nii palju tean,
mida ise olen kogenud
ei ole mõtet köiest tugevasti kinni hoida
kui su peopesad sellest on verised,
kellele sa ennast tõestad
kelle heaks sa elad
iseendale või teiste heaolu jaoks
mu sõber nimetas seda meditatsiooniks
seda suremise protsessi,
mida eelnevatel aastatel talle kirjutasin
ta vastas, et lahustadki ennast kõigest ja kõigist
ja saad taas osaks selleks, kes sa oled
töö ei defineeri sind,
pere ei .....
Roheline kuusk
Kuusk toas on roheline,
igal oksal küljes ehe,
kuuse all on kingitused,
varaküpsend luuletused.
Kuusepuul on palju rõõmu,
varjul kurba igatsust,
mälestusi, südamesoojust,
veidi hinge puudutust.
Kuusk taas on roheline,
ta on hingel lähemale,
iga kuusel pandud ehe
toob pühad jõulud ligemale.
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
jagan hetke
luiged sügisöös
tühi ja pime taevas on äkki
nende müstilist kluugutamist
korraga täis kuulad ja vahid
pea kohal pimedusse püüad
kuulda ja näha nende tiivalööke
ja siis on nad kadunud
jälle on pime tähitu sügisöö
kluugutamine haihtub
kauguses tiibeti helikausina
nii veres kui kõrvus
Mul on oma kodu
Mul on oma kodu,
väikene ja suur.
Suur ja lai on Eestimaa,
seal minu armas, väikene kodu.
Kõige suurem igatsus
on koduigatsus,
valu järgi tuleb,
kodu pärast just.
Ei kuskil parem ole,
kui oma kodus- Eestimaal.
Ei paika armsamat ole,
kui on Eesti- Sinu sünnimaa.
Süda rinnus sureb,
kui pean jätma või kaotama ta.
Hirm jälitab alalõpmata
ja sõjakatel keeb ilma kaaneta.
Igatsust täis pilk
Puudel valged lumetutid peas,
luiged lendu tõusevad, kõik ühes reas.
Üksik puulehekene, pikk on tema ränd,
keerleb ühest otsast teise,
igatseb mu hing.
Pilveveerelt vaatab alla kahvatu kuu,
päiksel jaksu pole tõusta kõrgemale kuust.
Vihmasagaratest lumeräitsakad on saanud,
kaua aega pole ma nii kurb olnud.
Ajatu armastus
Aeg elukillud kokku korjab
ja põimib nendest mälestuste kee.
On heledamad kooliaja värvid
ja säravam on nendel käidud tee.
On meeles veel üks armastuse tunne,
mis läbi elu on ju saatnud mind.
Kui mõtlen koolile ja kõigele mis oli,
siis alati ma meenutan ka sind.
Me lapsepõlve poolehoid siis lõppes
kui sina lõpetasid koolitee.
Me polnud hingesugulusest kuulnud miskit,
nii elutundmatusse sukeldusime.
Pool sajandit on möödas tollest hetkest,
mil teineteist me pilgud riivasid.
Nüüd viimaks kohtudes me kindlalt teame,
et elu algab meile kahele just siit.
Liiga palju mõtteid
Viimasel ajal
lihtsalt liiga palju on mõtteid
need vähesed jõuavad õigel ajal paberile
viitsimatusest oma keha liigutada või
panna kirja see väiksemale formaadile
ma lihtsalt istun ja kuulan
seda alfabeedi rodu
osati mõtlen,
et kui mina seda ei kirjuta
leiab need read keegi teine
enda mõtetest üles
ja saab uuesti luua seda,
mis on niigi ühisteadvuses
see idee võib teha laisaks,
võtta ära justkui võimu ja tahte luua
või olla millegi loojaks
samas lugude jutustamine on teraapiline
eriti kui see on umbisikuline
isegi siis,
keegi leiab ennast kuskilt kolt .....